esmaspäev, 19. veebruar 2018

elu 5-kuuse marakratiga

On erakordselt veider tõdeda, et täna, viis kuud tagasi, lamasklesime Nilsiga Pelgulinna Sünnitusmaja perepalatis. Mina taastusin vaikselt sünnitusest ja üheskoos muudkui imetlesime seda tibatillukest vaid kahe ja poole kilost pambukest, kes villase mütsi ja lina sisse mähituna meie toas muudkui tudus. Niiviisi tudus, et söömisekski teda hirmraske äratada oli. Ta oli nii ebamaiselt pisike ja abitu, täiesti uus väikene inimene, kes pani kõik oma lootused ja ootused meie peale. Meie, kes me tol hetkel vanemdamisest ja eesolevast veel vähimatki aimata osanud.

Täna, täpselt viis kuud hiljem, oleme minu meelest vanemdamises juba vähemalt esimese astme taseme saavutanud ja täitsa tublid ka veel pealekauba. Veedame oma päevi kõige lahedama väikese marakratiga, kes iga päev muudkui osavamaks ja targemaks muutub. Mu elus pole ealeski olnud ühtegi viie kuu pikkust perioodi, mis nii-ii-ii kiirelt mööda oleks lennanud. Siinkohal oleks nüüd melanhoolselt paslik öelda, et küll see väike inimene ja aeg kaovad kiirelt käest, aga tegelikult mulle meeldib. Mulle meeldib see kooskasvamise ja arenemise protsess. Algus oli minu jaoks lihtsalt ootamatult keeruline ja on maailma parim tunne tõdeda, et olen praeguseks täiesti uue lehe pööranud. Vanemaks olemises täitsa enesekindel, teades oma kohta ja eesmärki. Väike inimene vormib end meie silme all, meie abiga, aina ägedamaks ja see teeb igapäevase elu nii kuratlikult lõbusaks ja nauditavaks.


Mulle tundub, et neljas elukuu oli karupojakese jaoks üks tõeline arenguline murdepunkt. Esiti hakkas ta hoogsalt end küljelt küljele keerama, seejärel tegi edusamme roomamise suunas, tegeleb nüüd juba mänguasjadega nagu vana proff - andes neid käest kätte ja ise enda lähedusest kokku krabades, tahab end muudkui istuli upitada, ütleb entusiastlikult ämm-mämm-memm ja on üldse üks rõõmus ja rõõsa lapsuke. Üle kõige armastab ta aga emme kõhul istuda ja kõvahäälselt kõkutada kui emps kõditab. No on ikka üks vahva poiss.

Praeguseks on täiesti sulaselge, et päevane unegraafik on karupoja jaoks hästi oluline. Et see on juba üsna pikalt olnud ühesugune, kolmest unest koosnev, ei tohi me mingil juhul graafiku jälgimisega mööda panna. Mingi hetk, kui ta oma käekesi juba piisavalt kaua teadvustanud ja tundma õppinud oli, hakkas ta une saabumisel nii äraütlemata nunnult silmi hõõruma. Nagu väike hiireke. Une saabumisest teavitab ta meid muidugi ka paraja jörina ja kõrgete kiljuvate nootidega, mille üle naabrid kindlasti hästi õnnelikud on.
Kuigi päevauned on pojakesel mõnusad ja üsnagi pikad, siis ööd on meil kogu viie kuuse perioodi jooksul ühed parajad peavalud olnud.
Kõige õndsam periood oli seal kuskil kolmanda kuu paiku, kui pojake umbes kuu ilusti öösiti vaid oma voodis tudis ja kolm korda söömiseks ärkas. Kirusin juba siis, et oi-oi-oi no miks on vaja kolm korda ärgata. Pffft...
Nüüd on olukord aga selline, et ärgatakse meie majapidamises vähemalt viis-kuus korda öö jooksul. Nii paljude ärkamistega ma lihtsalt puht füüsiliselt ei ole suuteline igaks korraks end püsti ajama ja peale toitmist pojakest tema enda voodisse tagasi asetama. See tähendab aga seda, et kerin ta endale lihtsalt külje alla ja magan edasi. Saavutades sedasi üsna piinavad selja- ja kaelavalud, millega võitlemiseks nüüd pisut aega olen püüdnud kodus päeval trenni tehes leevendust leida. Et oma haiged kondid pojakese päevaune ajal laiaks lamaskleda tahaksin, selles pole küsimustki. Küll aga tundub, et pisikene pingutus trenni näol aitab seljavaludega toime tulla küll.
Võibolla lihtsalt üleüldine trennist tulenev lihasvalu aitab seljavalu peita... oh well...midagigi 😅
Plaanime nüüd õigepea pojakese toidulauda ka püreedega rikastama hakata, ehk aitab see pisut ööune pikenemisele kaasa. Et on nagu kõht rohkem täis või nii... eks ole näha. Usin emake on sügavkülma hunniku kõrvitsapüreed külmutanud, oleks nüüd kena kui see ka pojakesele meeldiks ja saaksime selle ka kenasti ära kasutada.

Kui te nüüd näiteks mõtlete, et miks küll ühel beebil nii väga mingist unegraafikust vaja kinni pidada on siis meie eilne päev oli lausa ideaalne näide. Et peale hommikust ärkamist läks graafik kuidagi kogemata üsna kärmelt sassi, oli sõber üleväsimus kohe külas. Ise nad ju juba ammu uinuda ei mõista ja vajavad ikka vanemate abi, et unedemaale õigel ajal kohale jõuda. Et esimene uni nihkus liiga palju edasi, oli uinumine üks tõeline peavalu. Pojake nuttis nii ennastunustavalt ja vihaselt jalgade ja kätega vehkides, end vibusse visates ja tissist keeldudes nagu väike hullumeelne. Pikad ponnistused olid siiski võidukad ja peale pooleteist tunnist nutumaratoni saabus lõpuks väsimus, mis jalust niitis. See tähendas aga seda, et esimene uni sai ka üleväsimuse tõttu liiga pikk.
Igapäevane pikk lõunauni, mille pojake teeb alati rõdul, saabus rahumeelselt, sest vankris uinub ta kärmelt. Ärkas sellest aga hiiglama hilja ja ajas oma graafiku jälle totaalselt uppi.
Et viie kuused üle kahe tunni efektiivselt üleval ei kipu olema, on nad vaja kahe tunni möödudes siiski magama suunata. Mõtlesime siis, et aeg on küll hiline, aga proovime selle kolmanda une siiski enne ööund ära teha ja ehk on rahu majas. Vale! Järgnes kolm tundi hüsteerilist ja maailma peale vihast üleväsinud lapse nuttu, kes oli päevasündmustest niivõrd segaduses. See oli jube, ausalt.
Lõpuks üheksast saime pojakese magama, kolmekümneks minutiks. Ilmselt oli see päev tema jaoks nii keeruline, et rahulik uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Järgnes taaskord tunnine ülevalolek ja nutuga magamaminek. Olin juba tänase päeva osas hirmul, et äkki on nüüd käes mingi uus faas ja nii jääbki. Õnneks läks kõik täna plaanipäraselt, uned toimusid õigetel aegadel ja rahumeelselt. Pojake oli rõõmurull nagu tavaliselt.


Tegemist on ühest küljes tõelise emmetibuga, kes muudkui süles elaks ja kaissu poeks. Teisest küljest on pojake aga tõeline hurmur, kes kõik mu sõbrannad kergekäeliselt ära võlub ja kõikide inimestega rõõmsalt lepib. Ega see võõrastamise aeg vist enam kaugel ole ka? Ega ma eriti hästi kursis pole, et mis kus ja millal.
Selline see meie elu siin ühe mõnusa 5-kuusega on. Kuigi hetkel veedame päevi kõvasti Kiwiga aurutades ja muudkui tsirkuseloomade kombel poissi lõbustades nina puhastades, võib öelda, et tegelikult on ikka hästi vahva. Mida me küll enne tegime? Üldse ei mäleta.
Tõepoolest, lapsed on elu õied.


kolmapäev, 7. veebruar 2018

Nii lihtne on sind armastada...

Hetk õhtuhämarast magamistoast.

Sumeda soolalambi valgusvihus klõpsan aktiivsuskella ainukest nuppu ja tõden, et nüüdseks olen pojakest järjepidevalt külili keeranud ja samaaegselt lutti suhu tagasi asetades “shhhh” lausunud juba umbes kakskümmend viis minutit... see teeb tegevusjada korduseks ilmselt keskeltläbi 75 korda.

Sina aga muudkui siputad ja selle asemel, et mõnusalt sumedas toas silmakesed looja lasta, kostub sinu hällist aga aina kõvemaid hääli ja miski ei viita peatselt saabuvale ööunele.
Muutun kärsituks ja kannatus hakkab katkema. Seljavalu ülaseljas on muutumas intensiivseks nagu ta seda igal õhtul nii kenasti nagu kellavärk teeb. Kummardan aga taaskord pojakese voodi kõrvale tagasi ja püüan ajusopis sobrades välja mõelda, mida ma veel saaks tema uinumise kergemaks muutmiseks teha.

Olgugi, et õhtune tissitamine sai ju juba tehtud, mõtlen, et ehk proovime siis korra veel. Äkki jäigi sul kõht pisut tühjaks või ehk sootuks lähedusest puudu... Tõstan oma kuus ja pool kilo silmad-pärani-avatud-karupojakese seljavalu trotsides ja pulseerivat närvi allasurudes taas enda juurde suurde voodisse ja alustame uue tissiringiga...

Pojake einestab pikalt, pikemalt veel kui pool tundi tagasi. Maiustab nii mõnusalt ja nohisedes kuni lõpuks, ta uinub. Võtan hetke ja imetlen oma päevasest trallist väsinud inglit. Vaatan mõtlikult kõige ilusamat ja paremat inimhinge, keda eales kohanud olen. Kõik möödunud päeva jooksul kogetud emotsioonid on nüüd end kokku kogunud üheks magusaks ööuneks.

Ja siis ta ehmatab ning avab oma imeilusad suured silmad.
Üritades läbi hämara valguse leida minu pilku, sahmib ta mõned korrad peaga ühele ja teisele küljele, kuni lõpuks meie pilgud kohtuvad. Pojake jälgib mind hetkeks kohkunud pilgul, kuni lausun talle: "Kõik on hästi, emme on siin". Paitan õrnalt tema udusulgede sarnaste juustega kaetud peakest, ta näole ilmub rahulolev naeratus ja kostub helgel häälel "guuu". Õnnetunne on see.

Paitan veel mõne hetke pojakese pead ja võtan ta õrnalt sülle ning asetan voodisse. Ta siputab pisut ja vajab abi lutiga. Hoian õrnalt lutti ja pojake hoiab minu käest. Ta uinub nii rahulikult ja tunnen, et ka minu kärsitus on justkui peoga pühitud. Veedan magamistoas veel mõned minutid, et olla tema jaoks olemas, juhuks kui ta ärkab. Voodist kostub aga aina sügavamat nohisemist, vabastan oma käe õrnalt pisikesest soojast pihust ja sean end hiirvaikselt magamistoast lahkuma.

Korjan näpuvahele voodi eest veel sussid, et võimalikult vähe sinu õrna ööund segada. Peatun veel uksel viivuks ja vaatan tagasi. Mõtlen endamisi, et juba varsti näen sind õnneks taas. Vaid pelgalt kahe tunni pärast annad sa mulle märku, et vajad mind. Olgugi, et sagedased öised ärkamised on emme jaoks keerulised, ei ole olemas midagi paremat tundest, et saan olla sinu jaoks olemas kui mind vajad.
Minu väike pojake, minu maailm.

Ema süda. Nii armastust täis.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Pilguheit möödunud aastale

Juba hirmus pikka aega tagasi nägin armsa Nineli blogis vahvana näivat küsimustejada 2017 aasta kohta. Et ma mitu aastat järjest niikuinii blogisse möödunud aastate kokkuvõtteid kirjutanud olen, leidsin end kohe küsimuste üle juurdlemas ja tahtsin endagi vastused kirja panna.
Iseenesest püüdsin kogu väest, et 2017 aasta mõtted uue aasta esimesel kuul blogisse kirja saada. Oleks nagu viisakas olnud aga no mis sa teed... ei ole see blogimine beebi kõrvalt veel minu võimekuste edetabelisse teed leidnud. Aga parem Hilja kui Leida eks... 😄

Kas tegid sel aastal midagi esimest korda?
Absoluutselt - olin rase ja ilmselgelt ka sünnitasin! Võrratu kogemus, mis ealeski ei unune. Või noh... rasked hetked ja piinav valu tollest päevast on nüüdseks juba küll igatahes ununenud... Aga eks see vist nii käibki. Esimest korda kogesin kolm kuud väldanud kõhugrippi meenutavat iiveldust ja nägin esmakordselt milleks üks naine ja keha tegelikult suuteline on. Võimas värk!


Milline on su 2017 aasta olnud?
Täis seinast-seina maksimeeritud hormonaalseid emotsioone, seikluseid, kogu väest tulemusele orienteeritud pingutamist, kuude viisi magamata öid, organismi proovile panemist, nuttu, naeru ja südantlõhkavat õnnetunnet.

Kas armusid sel aastal?
Jah! Armusin kõige sügavamal ja erilisemal moel enda pojakesse. Samuti armusin uuesti enda kallisse Nilsi, kelle teostatav isa ja perepea roll mind teda täiesti uues valguses nägema ja hindama pani.


Milline kuupäev aastast 2017 ei unune eal?
19.09.2017 - päev, mil karupojake maailma uudistama saabus.

Suurim edasiminek möödunud aastal?
Kuigi ma võiksin põhimõtteliselt igale küsimusele midagi enda armsast pojakesest kirjutada, püüan nüüd oma mõttemaailma pisut avardada ja leian, et üks suurimaid edasiminekuid möödunud aastal oli enda tunnustamine ja leidmine loovas võtmes. Päris enda ettevõtte asutamine ja selle rakendamine oma oskuseid maksimeerides.

Parim ost?
Tükk aega nuputasin hetkel selle punkti üle... et kogu beebiteemaline kraam oli pigem vajadusel põhinev siis neid ma siin mainida ei tahaks. Ilmselt oli mu lemmikuks meie uus söögilaua-toolide komplekt, mille peale köögiremonti meile organiseerisin. Kui varem hoiustasime köögilaua peal vaid igasugu nodi ja ealeski köögis söömiseks koos maha ei istunud, siis nüüd on asjalood hoopis teistmoodi. Kõik hommikusöögid ja tihti muudki toidukorrad, veedame mõnusasti perekonnana koos köögis.


Mille peale kulus kõige rohkem raha?
Kohe kui olin dekreeti jäänud, otsustasin ette võtta ühe parajalt nikerdamist vajava remondi, mille käigus uuendasin meie kodus esiku ja köögi. Et alguses plaanisin projekti alla vaid mõnisada eurot panna, juhtus lõpuks ikka nii nagu tavaliselt ja kulu oli enam kui poole suurem. Seda aga muidugi ka seetõttu, et ma olen juba kord selline, et kui näen miskit parendamise väärilist, pean ma sellega otsekohe tegelema ja nii see kopikas remondile kuluski. Tulemus oli aga igatahes seda sajaprotsendiliselt väärt.




Kas miski tegi sind väga õnnelikuks?
Jah - dekreediaegne rasedus. See periood oli lihtsali nii-ii-ii mõnus. Olemine oli väga hea ja tundsin ennast kõhukesega ringi veeredes uskumatult hästi. Kuna jäin dekreeti üle kahe kuu enne sünnitust, sain täpselt parajalt nautida ja toimetada nii kuis süda lustis. Ja jumalaletänu, et ma nii vara jäin. Kui oleksin jäänud dekreeti klassikaliselt - 30 päeva enne sünnitust - oleksin kodus saanud olla vaid ühe päeva, sest noh... karupojake ei mallanud ju pikalt kõhus chillida 😄


Aasta laulud?
Ed Sheeran - Barcelona
Ed Sheeran - Nancy Mulligan
Harry Styles - Sign of the Times
Marshmello ft. Khalid - Silence

Kellega oled kõige rohkem aega veetnud?
Ilmselgelt Nilsiga 😄 Teisel kohal on karupojake, kes liitus meiega septembrikuus.

Kas oled aastal 2017 olnud suhtes?
Jah, tähistasime Nilsiga detsembrikuus seitsme ühise aasta täitumist.


Aasta 2017 reisid?
Möödunud aasta reisikogemused piirdusid seekord vaid Helsinki päevareisiga. Noh... tegelikult pidime koos Nilsiga märtsikuus minema ka Londonisse, kuhu minu kabujalakesed veel eales jõudnud ei ole. Plaanis oli külastada nii maailmakuulsatest Youtuberitest kubisevat Brightonit kui ka kõiki Londoni pakutavaid legendaarseid vaatamisväärsuseid. Lennupiletid olid juba ostetud aga... juhtus nõnda, et pojake minu kõhus tekitas mulle sellist iiveldustralli, et otsustasime reisi ära jätta.


Midagi, millest tundsid aastal 2017 puudust ja mida ootad aastal 2018?
2017 aastal juurdlesin pikalt kas ja kuidas edasi minna nii blogi kui ka Youtube kanaliga. Aasta lõppedes olin aga enda soovides ja valikutes selgusele jõudnud ja selle üle on äraütlemata hea meel.

Aastalt 2018 ootan põnevat ja emotsiooniderohket kooskasvamist pojakese ja Nilsiga. Ootan pikisilmi mitmeid lähikonnas sündivaid pisikesi beebikesi ja juba näen, et tulevikuaastad tulevad vahvad ja lasterikkad. Lastega on see eluke ikka täiesti uus ja hoopis midagi muud. Uued rõõmud - uued mured. Vahva värk igatahes.
Samuti ootan kannatamatult meie oma pesakese ehitust, millega nüüdseks loodetavasti mõne kuu möödudes lõpuks alustada saame. Meie oma majakene metsaveerel - mõnus, nii mõnus!

Kui nüüd aga hetkesoovidest lähtuda siis üks pisikene unistus on magada 😅
Magada kasvõi ühe korra üle 2-3h järjest... eks näis kas unistused on mõeldud selleks, et täituda.

Kuidas tähistasid oma sünnipäeva?
Et mul septembrikuu alguseks oli juba ees üsna arvestatava suurusega pall, kokkasin ja katsin kodus pika laua meie üsnagi suurele kärgperele ja rohkemat plaani ei võtnud. Sünnipäevaraames väisasime koos Nilsiga ka päevareisina Helsinkit, peale mida juba kaks päeva hiljem olingi haiglasse teel, et pojakesega kohtuda. Minu ja Nilsi viimane reisuke kahekesi on jäädvustatud kenasti ka videosse.

Kas miski oleks saanud su aasta paremaks teha?
Eks see inimloom ole kord selliseks loodud, et alati jääb õhku rippuma asjaolu, et üks või teine aspekt võiks ju olla tehtud veelgi paremini, veelgi suuremalt, veelgi kiiremini. Teinekord tuleb aga lihtsalt minna lasta ja enam mitte jääda ootama seda veelgi veelgi veelgit. Suures pildis ma ütlen ausalt, et 2017 oli üks igavesti kordaläinud aastakäik. Kui nüüd pisiasjade kallale ikkagi nokkima minna, siis ehk kirun end pisut seetõttu, et oma kreatiivsust juba varem piisavalt väärtustada ei taibanud ja ettevõtte asutamisega niivõrd pikalt jokutasin.

Keda sa igatsesid?
Ma ütleks et sisimas igatsesin kindlasti seda, et oma suure perekonnaga rohkem aega veeta saaksin. Inimestel on kõikidel aga oma elu, mis hargneb omakorda perekonnaks, lasteks, vanemateks, sõpradeks ja tihtipeale on üksteise jaoks raske aega leida. Elu teeb aga omad korrektuurid ja peale pojakese sündi olen perega kordades rohkem aega veetnud ja tunnen selle üle vaid siirast rõõmu.

Parimad uued tutvused?
Sajaprotsendilise kindlusega minu superäge beebigrupp. Kiftid naised, kellega enda rasedust ja beebiaega lausa lust jagada on.

Midagi, mis tahad uuele aastale vastu minnes endale öelda?
Ole kannatlik ja anna endale aru, et kõik on mööduv. Hinda igat hetke ja keskendu rohkem positiivsele.

Selline see 2017 saigi -  emotsiooniderohke ja igas mõttes kõige erilisem, mida eales kogenud olen. Viimane aeg on ta nüüd aga teele saata ja lõpuks end uude aastasse sisse seada. Tänaseks aga kõik ja räägime aga varsti jälle!


reede, 26. jaanuar 2018

aga kus koer on?!?

Huhh, panin just mõni hetk tagasi väikese karupoja ööunne, Nils on linnas oma igakuisel pokkeriturniiril, ETV2 pealt tuleb minu jaoks juba teist ringi eetriaega saav Koduseinte saladused, mille keskseks teemaks keskaegsete inimeste kodused kombed ja tavad - no ei kujutaks ette üht saadet, mis võiks olla rohkem minu tassike teed. Ühesõnaga - olen leidnud just selle mõnusa hetke, mil olen valmis jälle pisut kirjutama ja püüan omadega ehk järjelegi jõuda.

Jaanuarikuu on olnud tõeline emotsioonide virrvarr, ja seda mitte ainult minu ja Nilsi jaoks vaid ka karupojakese jaoks. Aga emotsioonide virrvarr selle kõige ägedamas mõistes. Väike kutt teeb pidevalt põhimõtteliselt üle öö selliseid arenguhüppeid, et lihtsalt vaata ja imesta. Et ta meil juba ka neli kuud vana on, annab ainest uskuda, et areng läheb nüüd alles täistuuridel käima.
On nii hästi näha kuidas tema emotsionaalne pool on viimase kuu jooksul arenenud - kui naerda, siis lõkerdades ja südamest. Kui aga miski tuska valmistab - siis loomulikult kõvahäälse kisa ja jörina saatel.


Minu jaoks pisut üllatusena tuli aga asjaolu, et juba neljakuused asjapulgad võivad tahta roomamist praktiseerida. Ja oi-kuidas-veel meie karupojake roomamistehnikat igapäevaselt lihvida üritab. Pelgalt mõned kuud tagasi see pisike ubinakene ainult lamas selili ja vaatas tasaselt enda ümber toimuvat ja nüüd annab endast kõik ja rohkem veel, et pisikeste jalakeste ja käekestega end mööda põrandat edasi vedida. Küll on alles pealehakkamist ja indu. Kohe näha, et emasse 😅


Jaanuari keskpaigas ootas karupojakest ees ka teine rotaviiruse vaktsiin mida kartsin kui tuld arvestades mis trall meid peale esimest vaktsiini ees ootas. Jumalaletänu oli karupoja kõhuke nüüdseks juba nii suure sammu paremuse poole teinud, et teine vaktsiin meie majas järelkaja ei saanudki. Tõesti ei oleks ealeski uskunud, et kellegi teise kannatused võivad rohkem korda minna ja haiget teha kui enda omad. Näiteks kui üks päev kilkasin Nilsile, et wow kui vahva, et meie gaasivalude periood nüüd suures pildis möödanik on, kostitas see õhtu meid kõige nuturohkema gaasitralliga, mida üldse näinud olen. Nii me siin siis karupojakesega olime, tema nuttis - mina nutsin. Muudkui masseerisin teda nii kuis oskasin, kussutasin, pakkusin lähedust ja sosistasin muudkui häid soove. Emasüda, oeh maivõi.

Meie päevakava on hetkel üsna kenasti välja kujunenud - varahommikune ärkamine jätkub esimese unega kella 10 paiku. Peale mida ootab meid ees pooleteisttunnine mängupaus ja 12 paiku suigub karupojake kolme, mõnikord ka nelja tunnisesse lõunaunne. Pikale lõunaunele järgneb ka veel pärastlõunane uni umbes viie paiku, millel kestvust tunnike-poolteist. Ööuni saabub kaheksa - üheksa paiku, mis annab lapsevanematele paar tunnikest ka mõnusat õhtuaega.
Olen küll korduvalt kuulnud, et jõuad vaevu päevakavaga ära harjuda kui kõik järsku peapeale pööratakse. Ei ole mul muidugi aimugi, millal järgmine peadpööritav muutus meid kostitab aga nii kaua kuni ta veel saabunud ei ole, jätkame tegutsemist väljakujunenud kondikava järgi.

Päevakava järgimine aitab minusugusel pedandil meile planeerida ka üksjagu seiklemist siin-seal. Käime karupojakesega nii ujumas, massaazis kui ka rühmavõimlemises, et sotsiaalseid oskuseid juba maast-madalast arendada. Hetkel on kõige sotsiaalsem tegevus rühmavõimlemises küll nutmine, sest paratamatult on beebidega kord juba nii, et kui keegi ühes toa otsas nutuvõru suu ümber tekkida laseb, levib see kui doominoefekt ka toa teise otsa 😅. Õnneks on aga võimlemistundides rõõmsaid avastushetki kordades rohkem kui melanhoolseid kaastundeavaldusi. Tore on näha kuidas beebikestele nii lihtsad kuid efektiivsed võimlemisharjutused palju kilkeid ja rõõmu toovad.

Kuna Nikolasele teised lapsed palju huvi pakuvad, oleme aktiivsed ja osavõtlikud kõiksugustel üritustel kuhu kutseid lunastada võimalik, näiteks eelseisval nädalavahetusel oleme oodatud lausa neljale sünnipäevale. Kuna minu jaoks on beebi uneaeg püha ja äärmiselt oluline beebi (ja ka minu) rutiinse ja rahuliku päevakava (ja ka terve mõistuse) säilimisele, on läinud seekord eriti hästi, sest kõik sünnad sattusid ajaliselt täpselt uneaja ümber. Sellegipoolest on meil vanker alati valmis pagassi kolima, et karupojake oma vajalikud unetunnid ka külapeal tehtud saaks.


Mõnikord vaatan ja imestan, et ühevanused beebid on tegelikult niivõrd erinevad. Karupojake vajab minutipealt oma väljakujunenud unetunde, muutub nende puudumisel virilaks ja valjuhäälseks ja tudumiseks sobib ainult ja ainult vanker või voodi. Samaaegselt on meie kõrval palju samaealisi beebisid, kelle päevakava koosneb juhuslikest unedest mis võivad aset leida ka empsi süles. Oeh süleuned - kui need aset leidsid, tundusid need lõputud ja vabadust piiravad aga ühel hetkel said need ootamalt kiirelt otsa ja igatsen neid juba jäägitult. Ulme on see eluke beebiga, nii palju uut ja uskumatut igas päevas, millele varem pole isegi mõelda osanud.
Ööuned on viimasel ajal aga üsna rahutuks muutunud ja kui varem ärkas pojake iga mõne tunni järel ja öö jooksul kokku 3-4x, et kõht mõnusalt piima täis nommida, siis nüüd võib äratusi tulla lausa 6-7x öö jooksul. See on nii äraütlemata väsitav ja on tõeliselt veider mõelda, et viimati magasin terve öö järjest möödunud aasta septembris 😄  Minu üsna arvestatavat kurnatust kirjeldab üsna hästi juhtum mõne päeva tagusest ajast. Nimelt istun mina rahulikult elutoas ja taban end järsku ehmatuselt, et issand... aga kus koer on?!? Järgmisel hetkel sain aga aru, et aa jah... meil pole ju koera 😅  Olin eelneval ööl hoopis unes näinud, et võtsime koera, panime talle nimeks Snoopy ja tegime koos tema ja Nikolasega igasuguseid vahvaid asju. No ei olnud just üks minu kirkamatest hetkedest.

Olles nüüdseks juba pisut üle nelja kuu end ihu ja hingega beebimajandusele pühendanud (ja peaaegu, et iga hetke sellest jäägitult nautinud), üritan ka pisut rohkem aega ja tegevusi puhtalt endale välja mõelda. Näiteks olen üsna usinalt filminud ja üleslaadinud videosid, mille kallal töötamine mulle hirmsasti meeldib. Samuti annab Nils mulle võimalusel vaba aega ja veedab mängleva kergusega väikese kutiga koos aega, et emps saaks nautida kas iluprotseduure või niisama ringi tuuseldada. Mõned nädalad tagasi avanes mul esmakordselt võimalus oma hilbud kokku korjata ja Moepärli Kirbuturule müüki paisata. Kes veel Moepärli jõudnud ei ole, siis järgmisel laupäeval toimub seal vahva müügiüritus kuhu ka mina oma kodus lamamisest kanged kondid katsun kohale vedada, et oma boksi (nr 56) uhkelt esindada. 

Siinkohal tuleks see pisut laialivalguv postitus kokku tõmmata, et veel päeva viimaseid tunde nautides oma peakesele puhkust anda ja rohkem mitte lobiseda. Jutustame varsti jälle!



pühapäev, 7. jaanuar 2018

Asjad mida me päriselt ka kasutame

Mäletan hästi, et kui Triinu Liis, mitmed head kuud tagasi tegi postituse beebitoodetest, ilma milleta nemad ei suudaks, panin kõrvataha, et kindlasti pean ka ise sarnase postituse kirja panema.
Nüüd, kui karupojake on juba pea nelja kuune, oman üsna selget ülevaadet asjadest, mis on meie igapäevase elu kohe hästi palju mõnusamaks muutnud. Imselgelt on igapäevases kasutuses vanker - voodi - lutt jms, seega nendest ma siin juttu tegema ei hakka. Kokkuvõtvalt võib hoopis öelda, et tänases postituses on nö. mugavustooted aga mis see elu siis ilma mugavuseta oleks... pigem pisut närune. Seega kui mugavust on antud - tuleb sarvist haarata!

Fresco Bloom söögitool
Kui tuttavad meile algselt Fresco Bloomi laenuks pakkusid, olin üsna kahtleval seisukohal, sest tundus teine ilgelt suur kobakas ja kuidagi hirmus jäik. Kuidas ma siis panen enda beebikese sinna jäiga tooli sisse eksole... Uskusin, et saan hakkama laenatud BabyBjörn tooliga, mille saame maha asetada. Kiirelt oli aga selgus majas, et Nikolasele BB tool väga suurt rõõmu ei paku ja pigem eelistab ta aega veeta just Fresco toolis. Hoiame me seda köögis, seega ei oskaks ma enam meie hommikuid ilma toolita ette kujutadagi. Pistan poisi pleediga kaetud tooli sisse ja nii ta seal oma mänguasjadega minuga samal kõrgusel vähemalt 30 minutit järjest on nõus aega veetma. Minule annab see ideaalse aja, et nautida hommikusööki.



Najell SleepCarrier
Sleepcarrierist olen siin ennegi korduvalt juttu teinud ja tema ilmselt pikka tutvustust ka ei vaja. Tegemist on ühega kahest asjast, mille ise pidime soetama ja oma hinda on ta igatahes väärt. Kasutan seda igapäevaselt karupoja transportimiseks toast kaks korrust allapoole vankrisse. Tekitab ta beebile mõnusa tuulekindla pesa. Kui ma aga kortermajas ei elaks, vast carrier nii palju kasutust ei leiaks.


Babyboo kate
Vahva Babyboo pere saatis mulle karupojakese sünni puhul imetamiskatte kingituseks. Kui alguses selle kasutamist natuke pelgasin, olgugi, et tegemist on ülilihtsa ülesehitusega tootega, siis juba mõne korra järel olin täiesti lummatud. Olen kasutanud katet lugematul arvul kordi restoranis/avalikus kohas imetamiseks ja samuti on see meie igapäevane kaaslane lõunaunede ajal. Nimelt on rõdutuduks meil kasutada isteosaga jalutuskäru, mis on eest täiesti avatud. Kuna tormituuled ja (harvad) lumesajud meid ju sügis-talvisel perioodil kimbutavad, on lihtsalt ideaalne ava osaliselt kinni katta Babybooga ja lasta karupojakesel mõnusalt pesas nohiseda.

Lõputus koguses pleedid
Pleedid diivanil, pleedid voodis, pleedid vankris, pleedid põrandal, pleedid söögitoolis... you name it! 

Ühekordsed mähkimisalused
Mainisin enne, et põhimõtteliselt pidime enne karupoja tulekut ostma vaid kaks asja - SleepCarrieri ja mähkimislaua. Viimane neist, on meist 100% puutumata ja ei plaani seda kasutada ka tulevikus. Kasutusse võtsime hoopis ühekordsed mähkimisalused, mida saab laiali laotada kuhu iganes tarvis - diivanile, voodisse, restorani mähkimislauale jms. 

Beebimonitorid
Minu armsad sõbrannad kinkisid beebimonitorid karupojakesele babyshoweri raames ja kuigi esimesed kuud ma nende kasutamisest sotti ei saanud, muutusid nad järsku hädavajalikuks kui karupojake hakkas tegema lõunaunesid rõdul ja õhtuti ise oma voodis uinuma. Meil on kasutuses Britton BC-966 monitorid ja oleme nendega igati rahul.



Imetamisrinnahoidjad
Kui raseduse ajal olin jummala veendunud, et mingeid imetamisrinnahoidjaid mina küll kasutama ei hakka ja rokin tavalises pesus edasi... sain aga üsna kiirelt vastu näppe ja selgus, et kui tahan väljas süües ka pojakesele süüa pakkuda, tuleb need rinnakad siiski skoorida. Õnneks on tänapäeval variatsioon välimuse osas väga korralik ja skoorisingi H&Mist ühed täitsa kenad isendid, mis mind (ja pojakest) truult teenivad.

Marlilapid
Põhimõtteliselt võiksin marlilappide ja imetamisrinnahoidjate arvamuse osas võrdusmärgi tõmmata, sest mõtlesin miskipärast, et mingeid vanaaegseid marlilappe ma nüüd küll kasutama ei hakka 😅  Õnneks aga ema terve hunniku mulle neid pihku toppis ja koheselt oli selge, et ilma nendeta me kohe kuidagi ei saa. Olgugi, et piima tagasiheitega me siin palju tegelema ei pea, on lapid pojakesele mõnusad nossukad kui kätte on jõudmas tuduaeg. Et viimasel kuul on meil beebikese asemel tekkimas buldogikutsikas, kes kogu elamise täis tahab ilastada, on lapid nüüd veel eriti käepärased.

Sõbrunemine BB tooliga, tähtis nossulapp kindlalt haardes

Beebigrupp
Otseloomulikult saab iga täie mõistuse juures inimene aru, et tegemist ei ole asjaga aga minu terve mõistuse säilitamise jaoks on just beebigrupist olnud kõige suurem abi. Tegemist on pisikese grupiga, mille raames chatime kaasvõitlejatega juba umbes kolmandast-neljandast raseduskuust igapäevaselt hommikust õhtuni. Tunnistan, et pelgasin muidugi seda beebigrupindust, sest ega vähe ei ole ju räägitud nendest hullumeelsetest, kes gruppides tormi üles keerutavad. Müstilisel kombel on minu pisikeses grupis nii võimatult normaalsed naised, et ma ei oskaks midagi paremat ette kujutadagi. Lihtsalt nii hädavajalikult hea on teada, et on vähemalt 15 naist, kes elavad läbi ja kogevad igapäevaselt kõike seda sama mida isegi... Terve mõistus on igatahes tänu neile veel omal kohal.

Kindlasti kuude jooksul nimistu muutub ja täieneb, aga just sellised on asjad, mida me ka päriselt nelja kuu jooksul kõige enam vajanud oleme, et meie ja beebipoisi elu võimalikult mõnusaks elada. Huviga kuulaksin ka teie kogemusi asjadest, milleta beebimajanduses kohe kuidagi hakkama ei saaks. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


teisipäev, 12. detsember 2017

Kolm kuud karupojakesega

Et meie karupojake järgmisel nädalal juba kolme kuuseks saab, on paslik teha üks korralikum vahekokkuvõte meie tegemistest-toimetustest. Arengut on toimunud korralikult ja päevad muutuvad aina põnevamaks.

Ei hakka üldse salgama, et mõned head nädalad olin nii ahastuses, et ei teadnud kas sukelduda alla elutoaaknast või köögiaknast. Olin juba mõnusalt mugavustsooni langenud ja harjunud, et meie poisi näol on tegemist ühe igavesti rahuliku ja vaikse beebikesega, kes mõnikord poetab suunurgast naeratuse ja uinub iseseisvalt kohe kui uni kipub silma tulema. Poissi pikalt kimbutanud gaasimure hakkas ka tasapisi lahenema ja päevad olid üsna rahulikud ja päikselised.

Järsku toimus aga selline juhuste kokkulagevus, et kogu meie igapäevaelu pöörati totaalselt pea peale. Peale teise elukuu Rotaviiruse vaktsiini muutus meie väikese poisi niigi õrn seedesüsteem täiesti katastroofiliseks ja viis meid ühel laupäevahommikul lausa emosse. Võin julgelt öelda, et ka sünnitama minnes ei olnud ma nii hirmul kui nüüd, poisiga arstile sõites.
Lisaks vaktsiini tagasilöökidele toimus tema arengus järsku suur hüpe, mis kujutas endast seda, et Nikolas tarbis nüüd informatsiooni enda ümber uuel moel, imas selle kõik sisse ja väsis väga kiirelt ära.
Sellest arusaamine võttis mul ikka oma aja ja kohe üldse ei saanud pihta, et miks mu beebi järsku nii lohutamatult nutma on hakanud ja harjumuskohaselt elutoas enam absoluutselt süüa ei suuda. Mõned nädalad erinevate lahenduste proovimist ja oli selge, et söömised peavad toimuma edaspidi vähe rahulikumas keskkonnas, et uudishimulik karupoeg saaks keskenduda vaid söömisele ja ka uinumisele tuleb lapsevanematel nüüdsest korralikult kaasa aidata.
Olingi ausaltöeldes hämmeldunud, et wow kuidas küll meil on nii vedanud, et pojake ise muudkui uinuda suudab ja seda aega ja kohta valimata teeb. Psseehh...
Tänaseks päevaks olen õnneks tema rutiini üsna kenasti käppa saanud ja on selge, et peale hommikust ärkamist hakkame vaikselt valmistuma juba järgmiseks uneks. Kokku on meil neid unepojukesi päevas neli ja kui emps peaks uimerdama ja mõne uneaja maha magama, annab pojake sellest üsna valjuhäälse rahulolematusega märku. Seep' see siis oligi - nutuhood tulenesid üleväsimusest.
Minu jaoks oli näiteks täiesti uus info, et pisemana suudavad beebid üleval olla nii kaua kui süda lustib aga mida aeg edasi - üle pooleteist tunni mingi valemiga välja ei venita ja uneaja ära tabamine on ülimalt oluline.

Kui olime Nilsiga lõpuks pojakese graafikust sotti saanud, hakkasid ka päevad tasahilju mõnusamaks muutuma. Karupoja tuju on ärkvel olles valdavalt hea ja kuuldavale lastakse pikki lalinaid ja südantsoojendavaid naeratusi. No ei ole minu silm enne midagi nunnumat näinud.


Karupojake on nüüd juba nii suur poiss, et käime temaga nii massaazis kui ka ujumas. Ujumistund on kohe kindlasti tema lemmik, sest kellele siis ei meeldiks lausa pool tundi mõnusalt soojas vannis hülgepojakest mängida. Eriti mõnus on peale sulistamist kõht korralikult täis süüa ja silm mitmeks-mitmeks tunniks vankris looja lasta. 
Võin ausalt öelda, et pojakese rõdu-uned on minu päevad totaalselt ümber pööranud. Unekest jagub värskes õhus nii mitmes tunniks, et saan absoluutselt kõik vajaliku selle ajaga ära teha. Väga vajalik emme oma aeg - nii mõnus! 
Et pojakesel on hetkel päevas lausa neli und, on õhtune ööune graafik veel pisut segane ja algusaeg varieerub kuskil üheksa ja üheteist vahel. Viimased paar ööd on karuke pea terve öö enda voodis veetnud (sekka siis loomulikult iga kahe tunni tagant toitmised), mis on minu haigele seljale tõeline õnnistus. Tubli poiss, pole midagi öelda. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolme kuuse Nikolase lemmiktegevuseks on kuusepuul helkivate tulukeste jälgimine (peale jõulukuud peame kindlasti tulukesed kuskile üles sättima, et nendest ikka lusti pikemaks jaguks), emme süles ringi uudistamine, ujumistunnis hülgepoja kombel sulistamine ja hommikuti issiga köögis chillimine. 

Siinkohal tuleb kiidusõnad kindlasti teele panna ka papa Nilsi suunas, kes nii agaralt mõnikord hullumise äärel empsi kodust välja utsitab. Annab mulle pidevalt märku, et lasku ma vaid pumbal teha oma tööd, ladustagu ma aga piima külmikusse ja jätku ma teda pojakesega kahekesi, et saaksin endki pisut tuulutada. Hetkel olen neid omapäi jätnud veel vaid kahel korral aga igatahes on hea tõdeda, et papsi poolt on olemas igasugune valmidus kui peaksingi kuskile end minekule sättima. 

Foto: Getter Kuusmaa/Studio GET
Enda seisukohast saan nüüdseks üsna kindlalt öelda, et karupojakesele meeldib öösiti läbi viia sotsiaalset eksperimenti teemal: kui vähe und tegelikult empsil elus püsimiseks vaja võiks olla. Olen seetõttu pidevalt parajas unemullis, sest eks vähese ööunega harjumine võtab ikka omajagu aega aga nagu teada on, inimene harjub lõpuks kõigega. Eks ma siis jään põnevusega ootama. Ega ma seda ju ometi pojakesele pahaks panna saa, kui mulisev kõht teda mõnikord öösiti ülesse kipub ajama. Jumalaletänu, et see kõhuke ka tasapisi paremuse poole liikuma on hakanud.

Õnneks toob pojake igasse päeva nii palju rõõmu, et neil hetkeil väsimus ununeb sootuks. Lihtsalt imetabane on ühe väikese inimese arenemist ja edusamme päev-päevalt jälgida ja neile kaasa aidata. Maailma suurim õnn on tõdeda, et oled kellegi jaoks kõige tähtsam ja vajalikum. Õnn, millesarnast enne kogenud tõepoolest ei ole.

Foto: Getter Kuusmaa/Studio GET

neljapäev, 30. november 2017

Mida pista jõuluvana kingikotti?

Olles tänaseks päevaks juba neljakordselt ja lausa 17 aastat saanud kanda uhkusega suure õe nimetust, võite vaid ette kujutada kui lugematul arvul kordi olen ma puutunud kokku kinkide nuputamisega nii jõuluõhtuteks kui ka sünnipäevadeks. On neist kingipojukestest ju lapsekestele nii hirmsuur rõõm, et mis saakski minul siis selle nuputamise vastu olla eksole.
Ega mul ta vastu miskit olegi kui vaid et läheb see iga aastaga muudkui keerulisemaks ja keerulisemaks. Olgugi, et meie pere lapsed valjuhäälselt oma nõudmisi soove ei esita ja jätavad pigem vabad käed, on aastatega juhtunud nõnda, et mänguasjade kuhilad kasvavad üle pea ja vaat et polegi enam midagi uut kinkida võimalik.
Täna, lapsevanemana, näen kingiideede lukku panemisega eriti hoolega vaeva, sest näen nüüd omalkäel, et ega seda plastikust kola ja hetketrendi eriti koju kuhjata ei tahaks küll. Mäletan selgelt enda lapsepõlvest, et pilvebaleriinid ja furbyd jäid minul saamata, sest isa üritas vanemdada ja lapsele selgeks teha, et see plastik pakub rõõmu vaid üürikeseks ja tema sellesse panustada ei soovi. Olgugi, et tundsin tol hetkel maailma suurimat ülekohut enda suunas, saan nüüd loomulikult vanemlikust seisukohast aru ja mõistan, miks panustati pigem kauakestvatesse esemetesse nagu näiteks raamatud ja puidust mänguasjad. Eks ta proovis juba maast-madalast lapsele väärtuseid sisendada aga no eks sa püüa seda selgeks teha kui kõikidel klassikaaslastel on koolis pilvebaleriinid kaasas. Okei okei... eks ma teinekord skoorisin ikka jõuluks ka Sadamamarketist Spice Girls pusa või Harry Potteri kasseti, seega mingid soovid suutsin ikkagi läbi suruda.

Tänasel päeval on aga kvaliteetsete ja vahvate mänguasjade valik niivõrd suur, et lihtsasse plastiknänni panustamine on õnneks järjest keerulisem. Olengi teile kokku pannud väikese valiku toodetest, mis mulle lastele mõeldes silma on jäänud. Üks märksõna millest püüan aga laste puhul mööda vaadata on tehnika. Miskipärast kardan seda lastele suunatud digiajastut nagu kulutuld.

Eks kingi iseloom oleneb muidugi suuresti ka kingisaaja vanusest ja leian, et näiteks pisibeebide puhul on paslik kink suunata rohkem vanematele, sest niisama aastaks-paariks asju koju ootele panna on ju pigem keerukas. Meie kodu on igatahes niivõrd panipaiga vaene, et kohe kuidagi ei kannata mänguasjakuhilat kapinurka tekitada. Nüüd siis aga kingivaliku juurde, mis minu jaoks vahva, lapselik ja kvaliteetne tundub.


Ütlen ise alati kõigile, kes miskit külakostiks või kingiks tuua tahavad - tooge lihtsalt mähkusid! Kulub neid pisibeebidega ju nii meeletus koguses ja hinda osatakse nende eest ka päris krõbedat küsida. Seega igati praktiline ja kasulik nii beebile kui vanematele.
Meie peres on viimastel kuudel täiesti asendamatu igapäevane kaaslane Najell Sleepcarrier. Kasutan seda igapäevaselt poissi vankrisse transportimisel (ilma liftita kortermaja puhul ideaalne lahendus) ja samuti on ta meil alati kaasas restoranis, et poisile üks mõnus ja tuttav pesa teha.
Kuna pisibeebid aga juba mõne kuu vanusena maailmast üht-teist mõistma hakkavad, võib kingikotti pista midagi sellist, millest pisikesele nii kasu kui rõõmu on - näiteks närimisrõngas, et pidevalt suhurändavatele käekestele konkurentsi pakkuda.


Juba pisut suurematele mugulatele võiks rõõmu pakkuda üks ukseavast või maakodu puuoksalt rippuv kiik. Või vähe lihtsam oleks ehk minna kiikhobuse teed, mida nii kiftilt moderniseeritult tänases kaubanduses leida on. Väikestele maailmaavastajatele oleks paslik näpuvahele pista ehk hoopis üks vahva eestimaine puidust fotoaparaat, millega endale olulisi hetki "jäädvustada".


Olen ise alati olnud laste puhul hästi raamatute usku. Õppisin ise juba ühes vanaemaga üsna pisikesest saati raamatuid nautima ja seda sooviksin kindlasti ka oma pojakesele juurutada. Igihaljaste klassikute kõrval on lasteraamatute maailmas aga alati midagi uut ja põnevat avastada ja üht uut ja põnevat teiega jagada sooviksingi. Nimelt loosin välja kaks vahvat Helen Eikla lasteraamatut "Sennahoi ja Nurrnopsu. Üks Põhjamaa lugu". Kui soovid kingikotti raamatuvõrra täiendada,  jäta palun kommentaariumisse endast märge maha meiliaadressi näol. Võitjatega võtan ühendust 08.12.
Minul isiklikult ei saa kunagi küllalt lauamängudest ja ma lihtsalt südamest loodan, et ka lapsed tänapäeval veel lauamängudest lusti leiavad. Jõuluvana kingikotti võiks üks arendav lauamäng igatahes enda tee leida küll!
Et lauamängu oleks vahva mängida ühes vinges patjadest-tekkidest ehitatud tubases onnis, oleks ju paslik mängijaid valgustama ja valvama asetada üks armas valgusti.


Et minu perekonnas on suurem osa lapsi juba eas, kus tahaks ise teha-käia-avastada-mängida, saan end aastast aastasse proovile panna ja kingiideedega pidevalt pead ragistada. Juba pisut suurematele paneksin mina kingikotti taaskord mõne huvitava seltskonnamängu, mida ühes sõpradega lõbus mängida oleks.
Samuti tundub igati mõistlik kinkekaardi-majandus, eriti eelistaksin midagi sellist mis tooks saajale mõne vahva elamuse. Paar kinkepiletit kinno võib ühe toreda nädalavahetuse lapse jaoks ideaalselt ära sisustada.

Selle pika kingijoru lõpuks tahaksin teile lihtsalt soovida stressivaba pühadeperioodi. Lumeootust ja magusaid piparkooke. Rõõmu perega veedetud ajast ja ühte igati nauditavat jõulukuud!