esmaspäev, 29. veebruar 2016

Teistmoodi teatrijuttu - Viimasel minutil

Hei,

viimases postituses mainisin teile, et ees ootab üks kibekiire nädalavahetus. Nimelt viis kallis ema oma tütrekese ühele kultuuriküllasele seiklusele. Reedel külastasime teatrit ning laupäeval Golden Clubi spordikeskust ja uut Apollo kino Mustamäe keskuses. Täna räägin teile aga pikemalt meie teatrielamusest.

Kohtusime emaga reede õhtul veidi enne kella seitset Draamateatris, et ära vaadata komöödiatükk "Viimasel minutil". Olin üsna elevil, kuna teadmine, et Draamateater on ju Eesti teatrimaailma A&O ning üks tugevamaid alustalasid andsid lootust, et nähtud saab üks tõeliselt klassikaline teos.
Kes minu blogi vähegi pikemalt lugenud on, on teadlik, et armastan teatrit väga ja kirjutan tollest alati kirglikult. Kuna reedene teatrielamus leidis aset Draamateatris, kus olen varem vaid meeldivate üllatuste osaks saanud, tundsin end veel eriti ootusärevana.



Nüüd ütlen aga etteruttavalt ära, et olen täna tõeline vingu-viiul (võibolla mängib siin rolli ka asjaolu, et istun hetkel üsna küsitava väärtusega olekuga haigena kodus) ja räägin teile ühest mitte-nii-meeldivast teatrielamusest. Ma ei tea mis juhtus, aga tol õhtul häirisid mind kohe väga mitmed asjad. Mainin teile ka veel ära, et mul juhtus tüki ajal midagi äääärmiselt piinlikku (vähemalt minu ja kõikide minu ümber istuvate inimeste pahameeleks) seega lugege ikka edasi, et ka selle osani jõuda :D
Üritan end alati teatrisse minnes emotsionaalselt ette valmistada ja tükki süveneda niivõrd kuis võimalik, aga seekord oli lihtsalt häirivaid tegureid meeletult palju.
Enne tüki algust kostitas ema meid mõlemaid kohvi-koogiga ja tellis ka vaheajaks väikese lauakatte. Nimelt mina ise ei ole kunagi selle peale tulnudki, et vaheajal saab ka ilma järjekorras seismata kohvilonksu ja väikese kõhutäie kätte, tuleb vaid sellest eelnevalt kohvikupealike teavitada.

Sätime meie siis end kenasti rõdul esimesse ritta istuma ja omame täiesti oivalist vaadet kogu saalile. Algus on ju üsna paljulubav eksole.
Tüki temaatika keerleb kolme 80-ndates eluaastates daami ümber, kes veedavad enda pensionipõlve bridži mängides ning head šerrit ja veini mekkides. Ja ausaltöeldes on sellega ka kogu lavastuse sisu kokku võetud.
Nimelt pea 3 tundi kestev lavastus rullib vaataja ees lahti hommikust-öösse veerevad päevad, mil vanaprouad üritavad meeleheitlikult naljatleda, et tükk ikkagi komöödia mõõdu välja annaks kuid kahjuks olid naljad kvaliteethuumorist üsna kauge kaarega mööda läinud. Lavastusse oli põgusalt sisse pikitud ka ema-tütarde vahelist suhete keerukust ja üksteisest eemaldumist vanemas eas, mille puhul ainukeseks huvitavaks sisulahendiks saab pidada asjaolu, et mõlemaid tütreid mängis üks ja sama näitleja.
Vaid ühe imekspandava ja huvitava sisupöördena tuuakse vaatajani kahe meestegelase üllatuslik üksteise leidmine, üks karakteritest olles väga nooruke ja teine juba hilises vanaduspõlves.
Olgu, tunnistan, et võibolla olen antud tüki sisu täielikuks mõistmiseks ja lahti mõtestamiseks veel liiga noor aga vähemalt emaga arutledes (kes on muide tõeline teatri-pro) jõudsin arusaamale, et ega tolles tükis suurt rohkem avastada ei olnud.

Näitetööst rääkides, nö. päästsid trupi "vana kala" Ülle Kaljuste ja samuti Maria Klenskaja. Klenskaja roll ongi minu silmis ainuke, mis imetabaselt välja mängiti ning ka mõned naerumuiged näole suutis tuua. Tema ehedad pensionieas tuntavad mured ühiskonna hukka minemise üle ning vaidlused tüütusest abikaasaga tõid vaatajateni tõesti mõned üksikud naljad antud tükis.

Nüüd aga negatiivsemate aspektide juurde.
Nimelt olin ma üllatunud ja teps mitte meeldivalt, nähes laval Markus Luige mängitud rolli. Oli näha, et Luige roll pidi väljakukkuma kohmetu, noorusliku aga samas heasüdamlikuna. Ei tea mis häda teda tol päeval vaevas, aga nii kehva näitetööd pole mina oma elus veel kohanud. Puised laused, mis jätsid mulje nagu oleks ta oma repliigid pidevalt ära unustanud, kõlasid lausa piinlikuna. Tabasin end mitmel korral istumas käed rinnal risti ja imestusest silmi pööritamas. Ausalt, ma ei tahaks enda halvakspanu niiviisi väljendada, aga ma ei suutnud lihtsalt mingist hetkest enda ees mängitavat enam ära imestada.

Nagu enne mainisin, broneerisime endale vaheajaks laua kohvikus ja mina tellisin kõhutäiteks tortilla-wrapi, mis ennist klaasvitriinil nõnda kena välja nägi. Ütlen ausalt, et olin juba veidi tõredas tujus ja kurtsin emale enda "muret" veidra näitlemise üle. Kui aga haukasin enda tortillat, avastasin sealt seest vaid 3 asja - külm kanafilee, maitsestamata keeduporgand ja keeduhernes. Okei.
Ma armastan tortillasid - aga mitte iialgi elus ei täidaks ma neid külmutatud pakist tulevate keeduporgandite ja keeduhernestega :D Kõht oli tühi, seega koorisin tortilla paljaks ja sõin ära ümbrise, muu kraam jäi minust puutumata. Võib öelda, et olin üsna nördinud :D

Peale vaheaega oli jäänud veel lavastust vaadata umbes poolteist tundi ja ma ootasin pikisilmi, et äkki nüüd läheb naljakaks, või nüüd...või nüüd?!?!? Aga ei, midagi ei muutunud :D
Tänu sellele, et etendus venis ja venis, haarasin üks hetk käekotist telefoni järele, et kella vaadata ja siis juhtus üks jube piinlik vaheseik. Nimelt vajutasin ma pimedas saalis miskit telefonis valesti ja nagu neetud kombel hüppas lahti Youtube aken. Olete vast teadlikud, et Youtube on selline isepäine tegelane, keda ei huvita, et su telefon on pandud 5x hääletu reziimi peale, üle kontrollitud ja veel 5x hääletuks lülitatud. Tema otsustab, et kui ta juba avatud on, siis võiks ju muusikat ka mängida.
Just, keset täissaaliga etendust Draamateatris hakkas TÄISvolüümiga üürgama minu armsas telefonis Sigala - Sweet lovin. Jeesusmaria ma tahtsin telefoni juppideks visata või alla neelata, et jumalaeest see heli lõppeks. Inimesed minu ümber vangutasid hoogsalt pead ja pidasid toda heli minu telefonihelinaks otseloomulikult. Käte värisedes sain õnneks muusika siiski kinni pandud ja tahtsin ausalt tooli sisse ära aurustuda :D



Ja nagu kõigest eelmainitust veel elamuse rikastamiseks ei piisanud, pean ka ära mainima selle, et ma sooviks inimestele südamele panna asjaolu - kui te olete haiged, palun...ma palun teid, ärge tulge teatrisse. Ma mõistan, et pileteid on väga raske saada, aga olge nii kenad ja tehke heategu ning kinkige või kasvõi müüge need edasi.
Sellist laatsareti nagu reede õhtul Draamateatris, pole mina varem näinud. Ma võin südamerahuga teile kinnitada, et vähemalt pool saalisviibinutest kannatas erinevate haigusnähtude all. Kolm tundi järjest köhimise taustalt näitlejate repliike tabada ei ole see mida inimesed teatrist otsivad :D Eriti hulluks läks asi siis, kui lava peal toimunu mõneks hetkeks pimedusse langes ja näitlejad asukohti ning lavatehnikat nihutasid. Issaristike, kus siis läks alles köhimiseks. Kui olukorral oleks olnud visuaal siis ilmselt oleks see näinud välja nagu inimesed kontsertil kätega laineid tehes või laulupeol ühendkoorid end häälestamas. Köhimine ja luristamine algas ühest saali otsast ja liikus julgustavalt teise otsa välja. Ma ei imesta absoluutselt kui minu hetkel põetav gripp sai alguse teatrist, sest reede päeval olin ma veel terve kui purikas. Ma ei kirjutaks sellest ilmaasjata aga see oli lihtsalt naeruväärne :D


Niisiis, saite nüüd tuttavaks Liisa Vinguviiuliga ja loodan, et mõistate seda postitust võtta ka pisukse huumoriga. Niiviisi tagantjärele kirjutades on mul endalgi veidi koomiline seda meenutada, ütleks et palju koomilisem kui see niiöelda komöödiatükk, mida vaatamas käisime.
Mul oli teatris viibides kohe kahju inimestest, kes teatrit harvem külastavad ja siis taolise tüki otsa sattudes enda arvamust teatrikunstist kujundama peavad. Tahaks neil kohe sabast kinni võtta ja öelda, et tegelikult on selles kunstivormis nii palju veel...
Mina isegi olen tavaliselt Draamas ikka heade lavastuste otsa sattunud. Kohe peast oskaksingi soovitada üht väga mõistatuslikku tükki mil nimeks "Grönholmi meetod".

Tuleval reedel saan aga taaskord teatrit külastada ja eks siis näis, mis sellest käigust välja kukub, loodan, et meepotis rohkem tõrvatilku ei ole.

Praeguseks aga tšau ja räägime varsti jälle!



reede, 26. veebruar 2016

Austria VLOG osa III

Hei,

täna näitan teile viimast osa meie Austria reisi Vlogidest. Tõele au andes sai see juba Youtube'i üles mitu päeva tagasi aga olin suur laiskvorst ja blogisse seda kohe ei lisanud.
Tegelikult on mul ka blogimisega väike loogika, et iga päev või siis vähemalt järjestikku päevadel ma blogisse miskit uut lisada ei taha sest mind kimbutab siinkohal vanahea paranoia. Nimelt olen ma väga paljude asjade suhtes üli paranoiline ja argpüks ning seega kardan koguaeg, et mul saavad peast teemad otsa mille kohta blogida :D
Kui te aga küsite ükskõik kelle käest, kes minuga kunagi kohtunud, siis saate teada, et lobisemine on üks minu suurimaid trumpe, seega loodetavasti jätkuvad jutukesed veel pikalt.

Seekordses vlogis näete aga meie mõnulemisi viimasel päikesepaistelisel mäepäeval, jalutuskäiku meie küla kõrval asuvasse Zell Am See linna ning naasmist kodumaale.

Soovin teile mõnusat video vaatamist ja tegusat nädalavahetust. Minu oma tuleb igatahes päris teguderohke ja ilmselt pajatan tegudest teilegi kui esimene puhkehetk saabub :)


teisipäev, 23. veebruar 2016

Kodune püsimaniküür - lihtne nagu 1-2-3

Hei tüdrukud,

mainin kohe postituse alguses ära, et seekordne jutuke on mõeldud tõesti vaid preilidele, kuna meeslugejatele temaatika vast üldse huvi ei paku.
Nimelt on minult mõned korrad päritud, et milline näeb välja minu küünehooldusrutiin ja täna teengi teid sellega veidi lähemalt tuttavaks.
Palun saage tuttavaks, need on minu asendamatud sõbrad keda rakendan iga paari nädala tagant:



Nimelt olen juba mõned aastad olnud ustav Depend Gellacki kodune kasutaja ja olen antud toodetega lihtsalt rohkem kui rahul. Kui te nüüd mõtlete, et mis see veider piinariista moodi paistev tööriist seal paremal asetseb, siis see on küünenaha eemaldaja, mis on lihtsalt äraütlemata hea toode. Eemaldab küünenahad ülisujuvalt ja lihtsalt. Uskuge mind, teie maniküür näeb ilma üleliigsete küünenahkadeta välja nagu miljon dollarit!

Ilmselt olete juba Dependi koduse maniküürikomplektiga varem kokkupuutunud, kuna tänasel päeval on nad müügil juba pea et igas poeketis. Kui mina aga kunagi iidamast-aadamast antud komplektiga alustasin, müüdi neid vaid Signela veebipoes, kust tellisin pikalt kõik vahendid.

Kui te aga Dependi temaatikaga üleliia kursis ei ole, siis selgitan teile kui lihtne on antud toodete kasutamine.
Nimelt tuleb kõigepealt küüneplaadid õrnalt viiliga karestada ja puhastada. Seejärel peale kanda aluslakk ning UV-lambiga kivistada. Edasi tuleks peale kanda 1-2 kihti värvilist Depend lakki ning taaskord lambi all kivistada, misjärel viimistleda küünepind pealislakiga, kivistada ning puhastada spetsiaalse vedelikuga.
Kui ostate poest starter-komplekti  - saate kaasa lambi koos laadijaga, pealis- ja aluslaki, puhastusvahendi, väikese viili ning bambuspuust pulga.

Kui te aga nüüd mõtlete, et mida teeb pildil maalriteip ja vatipadjad - siis selgituseks ütlen teile, et iga paari nädala tagant tuleks geellakk eemaldada ja seda saab teha kenasti koduste abivahenditega. Olgu, vaja on ka eemaldamisvedelikku, mis tuleb eraldi juurde osta. Mina soovitan kindlasti tavalist eemaldusvedelikku mis ei ole õlibaasil. Nimelt on nende õlibaasil tehtud vedelik minu jaoks ülimalt tüütu ja mitte väga tõhus "abi"vahend.

Et aga tavalist eemaldajat kasutada, soovitab Depend sul osta loomulikult nende enda toodetud fooliumist ja kilest koosnevaid sõrmeümbriseid, mis siis eemaldusvedelikuga niisutatuna küünte ümber mässida ja 15 minutit sõrme ümber hoida. 
Kasutasin isegi antud meetodit väga pikalt, aga probleemiks osutus asjaolu, et fooliumümbrised purunesid kiirelt ja alatihti pidi silma peal hoidma, et kas nüüd on jälle tarvis raha kulutada ja postiga uued tellida. 

Avastasin end ükskord kodus sooviga geellakk eemaldada kui selgus, et ümbriseid mul muidugi enam alles ei olnud. Nuputasin üsna pikalt ja proovisin hoopis sellist meetodit - võtsin tavalised vatipadjad, mille tegin keskelt pooleks, ehk alles jäi nö. poolkuu kujuline vatipadi. Niisutasin selle eemaldusvedelikuga ja mässisin ümber küüneplaadi. Et aga geellaki eemaldumiseks on vaja sooja ja tihedat keskkonda, mässisin sõrme ümber riba tavalist maalriteipi ja voilaa tulemus oli 100% toimiv!

Olen proovinud väga paljusid erinevaid geellaki värve aga minu läbiaegade lemmikuks on saanud just need kaks - Candy Floss ja Raspberry Red. Hetkel ongi minu küüntel ilutsemas juba väga pikalt Candy Floss. Lisan teile siia pildi, mis on tehtud välguga ja teise, mis on tehtud ilma, et näeksite kuidas värv erinevas valguses paistab.





Kel vähegi viitsimist ja tahtmist raha kokku hoida ja kodus iga paari nädala tagant mõni tund ilu-mässamist teha, soovitan Depend komplekti väga. Nipid saavad kärmelt selgeks ja keerulist pole siin midagi. Minule meeldibki võtta tavaliselt mõni laupäeva või pühapäeva pärastlõuna ja teha korraga ära küünehooldus ja ka kulmuhooldus. Nimelt lisaks ülivalgetele ripsmetele on mul ka ülivalged kulmud, mis vajavad iga paari nädala tagant keemilist värvimist. 
Mõnikord ausaltöeldes tunnen, et igatsen kunstripsmeid. Olenemata sellest, et oma loomulikud ripsmed on mul kenasti pikaks kasvanud ja ripsmedušiga lausa kulmudeni tahavad küündida, suudan ma alati ripsmeduši silma ajada ja siis ägan selle valu all. Üks päev naljatlesimegi sõbrannaga, et kui küüsi, kulme ja juukseid saab nii hõlpsalt kodus hooldada, ootame põnevusega juba aega mil püsiripsmete paigaldus kodus isetehtavaks areneb :D

Praeguseks aga kõik ja räägime varsti jälle!





laupäev, 20. veebruar 2016

Austria reisijutud

Guess who's back back back, back again 'gain 'gain...

Jeeeeee me oleme õnnelikult kodumaa pinnal tagasi ja mõnuleme üsna uimases olekus kodus.
Viimati kirjutasin teiega neljapäeval, seega paramparamparaaa jätkan reisijutukest sealt kus viimati pooleli jäin.
Nagu juba eelnevalt kirjutasin, saime lõpuks neljapäeval nautida ülimõnusat päikesepaistelist suusailma, mis päeva alguses küll eriti paljulubav ei olnud. Mägedes on ilmaolud lihtsalt müstilised. Kui mäe all tundub justkui taevas kukuks alla ja pilved ei saagi otsa, siis pisut ülespoole sõites avanes meie ees täiesti maaaaagiline ilm. Saime selle ka videosse ja teie saate seda oma silmaga kaeda juba järgmisel nädalal kui Austria kolmanda vlogi kokku oleme pannud :)

Kuna neljapäev oli meie viimane mäepäev, võtsime vastu otsuse, et proovime ühe korra veel after-ski'tada kuna teisipäevane Nilsi sünna after-ski oli lihtsalt superlahe. Astusime kella nelja paiku täisvarustuses samasse baari sisse ja avastasime, et neljapäevad ei ole vist kellegi miskid erilised lemmik-peopäevad. Nimelt ei toimunud tol päeval absoluutselt mitte midagi :D Inimesi oli varasemaga võrreldes vaid kolmandik ja muusika mängis vaikselt kõlarites taustaks. Mis seals ikka, võtsime oma kompsud kaasa ja istusime ainukese bussi peale, mis meid hotelli juurde tagasi sõidutas.
Õhtul seadsime sammud eelviimasele õhtusöögile, kus meid nuumati jälle viisil nagu vast vanasti põrssaid enne jõuluaega. Kui tavaks oli saanud, et igal õhtul serveeriti meile supp-praad-magustoit + buffee salatilaud, siis neljapäeval oli absoluutselt suurepärane pererahvas kõikidele külalistele laudadele asetanud fondüü, milles sai küpsetada endale erinevat liha ja kõrvale maaaailma parimad kartulid. Ausaltöeldes me olime hämmingus, et miks üldse on leiutatud friikartulid kui on olemas ka niivõrd jumalikud krõbedad kartulid. No shame aga me sõime neid kartuleid kaks kausitäit :D Kuna me muidu mitte kunagi kartuleid ei söö, oli see meie jaoks täiesti imeline kogemus haha :D



Üleüldiselt tahaksin juuubedalt kiita meie hotelli milleks oli Dahoam by Sarina. Hotell oli püsti pandud kolmekümnendates aastates Austria paari poolt, kes olid hotelli teinud ülikoduseks ja mõnusaks. Kõik töötajad olid lihtsalt niivõrd toredad, õhkkond nii hubane, et umbes viiendaks päevaks tekkis selline tunne nagu me olekski juba kodus ja eriti kuskile ära minna ei tahakski. Valisin selle hotelli suuremasosas tema hinna poolest, kuna ta oli ikka sadu ja sadu eurosid odavam kui tavalised suusakuurorti hotellid. Meie paketis oli sees nii hommiku- kui õhtusöök. Kõik toidud olid niii nii head ja me olime väga positiisvselt üllatunud, et ka alati väga fancylt serveeritud. Minu kõige lemmikum oli nädala jooksul brokoli püreesupp, mis oli meile mõlemale esmakordne kogemus, kuna me üldiselt püreesuppe ei armasta. Kui pakkusin Nilsile, et ma võiks ju seda kodus ka proovida teha, oli ta äärmiselt skeptiline ja arvas, et pigem ei tuleks see mul nii hästi välja kuna ma tahan alati kõiki asju liiga tervislikult teha. Mhmh, tänks :D

Tõesti ainuke miinus, mis ma hotelli puhul avastasin oli asjaolu, et kolmekümnest telekanalist ei olnud võimalik leida mitte üht inglisekeelset kanalit, viimane kui üks oli saksakeelne.
Okei tuli meelde üks asi veel - nimelt tundus, et seal ei ole väga suureks tavaks süüa värskeid puu- ja juurvilju, seega oli nende valik samuti pea olematu. Põhimõtteliselt rahuldasime vitamiinivajadust õhtusöögil salatibuffees värsket kraami sisse ahmides.
Kui kedagi huvitab taolise suusareisi maksumus, siis tavaliselt on lend ja hotell üheskoos ikka üle 1000€, eriti kui hotellis pakutakse ka õhtusöögi varianti. Meile see aga teps mitte ei sobinud, kuna kohapeal tuleb arvestada ka muude suurte kuludega, mis näiteks soojamaa reiside puhul ei ole vajalikud.
Näiteks meie viiepäevane mäepilet maksis üle 200€ inimese kohta ning samuti tuleb arvestada üsna kopsakas summa lõunasöökide peale, mida tarbid mäel. Olgugi, et mäekohvikud on üsna rustikaalsed ja kohati ka vanamoelised, on kõikides hinnad totaalselt laes, kuna inimesed lihtsalt maksavad. Energiat kulub mäepäevadel väga palju, kuna veedad praktiliselt 6-7 tundi värskes õhus sportides, seega süüa tuleb ja muud ei jää üle. Meie piirdusime lõunal enamasti traditsioonilise guljašš supiga, mida serveeritakse koos suure leivaga või siis bratwurstiga mida samuti serveeritakse leivaga. Mõlema lihtsa toidu hind jääb kuskile 7€ kanti. Lisaks tuleb siis veel arvestada joogiga - olgu selleks Almdudler, kohvi või õlu, kõikide hind jääb ca. 4-5 € vahele. Selliste jooksvate kulude tõttu valisingi meile Dahoam by Sarina hotelli, mille hind koos hommiku- ja õhtusöökidega jäi umbes 650€ kanti inimese kohta. Minu meelest on see üsna hästi saadud.


Reedene päev oli meil reisi jooksul ainuke mitte-mäepäev ja seega võtsime hommikul väga rahulikult. Käisime viimasel hommikusöögil ja lebotasime veel paar tundi voodis filme vaadates. Kui lõpuks end püsti ajasime, jalutasime 3km kaugusele Zell Am See linna ja mängisime turiste. Tiirutasime paar korda hiiglaslikul turul, käisime kohvikus koogil - kohvil ja jalutasime lõpuks tagasi, et osta kohalikust poest mõned kingid kodustele ja samuti haarasime kaasa hunniku kohalikku veidrat toidukraami, millega filmisime ühe väikese video. Samuti ostsime Nilsile tema kauaoodatud pita wrapi tänavakohvikust, mille valmistas meile vene proua, kes elab Austrias enda kreeklasest mehega ja kes kiitis Tartus asuvat Ahhaa keskust kus ta oli käinud enda õega kes elab Lätis (keeruline :D).

Ülejäänud õhtu veetsime viimase õhtusöögi- ja pakkimislainel. Vaatasime ära ka kaks filmi, mida mõlemat teile väga soovitan. Täpselt minu cup of tea ajastufilmid - Pawn Sacrifice ja Bridge of Spies.
Väikese vahemärkusena küsiksin teilt, et kas olete täheldanud mõnd head ajastufilmi? Minu üheks kõige lemmikumaks on The Help ja näiteks ka selline film nagu Magic in the Moonlight ja Midnight in Paris. Mulle isiklikult meeldivad igasugused erinevad ajastud filmides, aga mida realistlikumalt etendatud seda parem. Seega - kui teil on mõni hea film meeles mõlkumas - olen alati uute filmide otsingul.

Mina kukkusin õhtul juba õnneks kella kümne paiku ära, sest taaskord oli meil tarvis ärgata kell 3.30 öösel, et lennujaama sõita. Kui äratuskell helises, olin krips kraps jalul ja teps mitte väsinud. Võtsime oma viimased asjad ühes ja kiirustasime bussi peale. Saime bussiski veel tunnikese magada (olenemata asjaolust, et noorel bussijuhil üürgas üle bussi korralik popmuusika popurrii) ja jõudsime umbes kella kuue paiku lennujaama.

Kuna te minu lennuhirmu-surmapaanikast olete juba teadlikud, siis võin teile ju vabalt öelda, et haarasin endale kell 7 hommikul duty free poest väikese pudeli konjakit ja hõlma alt kulistasin seda lennujaamas ja lennukis nagu vana spioon ise :D Kindlasti ei ole konjaki joomine kell 7 hommikul üks mu meelistegevusi aga kahjuks surmahirmule silma vaadates tuli mingi otsus vastu võtta - seekord oli siis selleks otsuseks konjak :D

Lennujaamas juhtus veel selline tore vahejuhtum, et lennuk, millega Eestisse tagasi lendasime, saabus ca. 30min enne meie lendu Salzburgi lennujaama ning tema pardal viibis minu isa ja kaks õde, kes täna Austriasse suusatama läksid ning keda meeleheitlikult lennuki pealt maha tulles silmata üritasin. Nemad mind küll ei näinud aga oma isa peakupli nägin läbi mitme klaasseina ära ja see rahustas mind lisaks konjakile ka veidike maha. 
Daddys girl.

Lennureis oli meil veelgi lühem kui viimane kord - vaid 2 tundi - aga sellegipoolest sain tunda enda jaoks kohutavalt mõjuvat turbulentsi ja jubedat hirmu. Ma usun, et kui te küsite ükskõik kelle teise 140ne pardal viibinud reisija käest, et kas siis raputas ka - vastavad nad, et ei olnud hullu miskit. Aga minu jaoks oli - alati on. Võehhhh *raputab õlgu*.

Õnneks potsatasime kell 11.30 Tallinna Lennujaamas kenasti maha ja saime koju sõita. Oehh kui hea oli koduuksest sisse astuda. Kohe kui olin uksest sisse astunud tundsin, et "päris elu" rutiin on tagasi ja see ei ole teps mitte halb asi. Minus tärkas sekundiga metsik vitamiinipuudus ja puuviljaisu kuna üldiselt söön alati neli puuvilja päevas. Teen nüüd kiire arvutuse ja see tähendab, et olen oma keha ilma jätnud vaid pelgalt nädalaga 28st puuviljast. Õnneks kappas Nils kohe usinalt poodi ja tõi mulle kohanemiseks kotitäie banaane, õunu ja kapsasupi materjali. Jah, ma tundsin, et tahan midagi kerget ja kodust, aitab küll sellest võileibade, kartuli ja müsli vohmimisest.

Nüüd mõnulengi kodus, kõht kapsasupist täis, puuviljad ja külmutatud marjad taldrikul oma korda ootamas. Olen valmis vaatama Eesti Laulu teist poolfinaali ja end kogu täiega Eurovisiooni tralliga kurssi viima. Muideks - läheme ka ise Eesti Laulu finaalkontsertile, seega ongi mul viimane aeg end osalistega tuttavaks teha.
Kas keegi teist on ka sinna minemas ja kes on käesoleval aastal teie lemmikud? Minu lemmikuks nagu arvata võib Cartoon aga üllatuslikult ka näiteks meeldib mulle väga Jaan Tätte juuniori lugu. See on minu meelest nii veider ja lahe :D 

Loodan, et teile meie Austria vlogid on meeldinud. Meile meeldis neid teha ja olen väga õnnelik, et paljud neile niivõrd positiivset tagasisidet on andnud :)
Üks on veel tulemas seega stay tuned!

Praeguseks aga kõik ja räägime varsti jälle!




neljapäev, 18. veebruar 2016

Austria VLOG osa II

Hei kõik teie seal,

Vaatan siin hetkel saksa keelset Simpsonite multikat ja mõtlesin, et oleks vast viimane aeg reisipäevade dokumentatsioon kirja panna. Niisiis, kuhu ma jäingi...

Meie reisu esimese poole nägite kenasti viimase video pealt ära ning sellele järgneski kohe esmaspäevane mäepäev. Avastasime uusi nõlvu kõrvalkuurortis ja trotsisime pilvede ja udusegust ilma. Õnneks kehvad ilmaolud eriti ei morjenda, sest esiteks Eestis elades oleme me ju "kehva suusailmaga" aastaringselt harjunud ning siin kõrgmäestikus saabuv lumekrudina ja suuskade vihina kooslus pakub liiga suurt naudingut.
Tegime esmaspäeval samuti pika päeva nagu ka pühapäeval ja veetsime õhtu vaikselt, et valmistuda teisipäevaseks Nilsi sünnaks.
Trotsisin küll juba reisi teisest päevast alates erinevaid haigusnähte aga pigistasin ikkagi silma kinni ja võtsin viimast.

Teisipäev algas samuti pilviselt kuid siiski ülima õnnetundega, kuna hommikul vara sain anda üle Nilsile tema sünnakingi. Käisin ka eelneval õhtul salaja jooksuga hotelli adminnis, et paluda hommikusöögiks väikest sürpriis-kooki sünnipäevalisele. Toodi imearmas šokolaadikook maasikate ja lauluga.
Peale hommikusööki pakkisime aga taaskord varustuse selga ja seadsime suuna mäe poole. Tegime teisipäeval tsipa lühema päeva, et oleks rohkem aega ja jaksu pidada maha üks korralik after-ski pidu. Veider on asjaolu, et olen suusareisidel nüüd ühtekokku käinud 14 aastat kuid mitte ühelegi after-ski'le pole ma veel jõudnud. Nüüd sai see viga aga parandatud ja jeesusmaria millest ma kõigest olen ilma jäänud, pidu oli lihtsalt nii kift :) Tunnistan ausalt, et lubasin Nilsile juba enne reisi, et pean tema sünnipäeval kinni kõikidest tema seatud tingimustest ja üritan peol sammu pidada, mis tähendas muidugi minu jaoks seda, et ära tuli juua lugematul arvul Pirni-Willi'si. Sekka ka mõni valge veini spritzer ja oligi juba täitsa hästi :D


Kui algselt tundsin end veidi veidrana keset sulaselget päeva drinke trimbates, siis sain hulganisti julgust juurde nähes veel umbes 50 inimest niiviisi usinalt toimetamas :D Kohe näha, et pole varem after-ski'l käinud eks :D Tegime agaralt aga tantsusamme ja röökisime Briti bändile kaasa laulda, ühes kogu ülejäänud baariga.
Kella seitsme paiku kappasime kogu varustusega hotelli tagasi ja ampsasime kaks ampsu enda taaskordsest hiigel-õhtusöögist. Õhtu saatsime öösse tundideviisi naeru lõkerdades ja American Dad multasid vaadates.
Olin ausaltöeldes valmis, et kolmapäeval on mul täiesti kohutav peavalu ja muud taolist mis selle peovärgiga kaasneb eksole, suur oli minu üllatus kui ärkasin supervärske ja puhanud enesetundega :D Veetsime tol hommikul vaid tunnikese kauem puhates ja kablutasime jala mäele. Tegime taaskord korraliku pika päeva ja vaarusime õhtul rampväsinutena hotelli. Einestasime isuga ja võtsime ülejäänud õhtu rahulikult.


Täna neljapäeval oli aga meie viimane mäepäev ja lõpppppuks ometi paitas ka päike meie põski. Ilm oli täiesti imeline ja võtsime päevast kõik mis võtta andis aga seda kõike näete juba mõne päeva pärast viimasest Austria vlogist :)
Et teil aga meie reisi keskpaik oleks kenasti visualiseeritud, oleme kokku pannud taaskord ühe vlogi, mille leiate postituse lõpust :)
Mõnusat nädala jätku ja head vaatamist!





teisipäev, 16. veebruar 2016

Austria vlog osa I

Heiii,

long time no talk...Nagu te teate oleme me Nilsiga hetkel Austrias aktiivsel suusapuhkusel. Kuna oleme siin täiega puhkuseaega nautinud ei ole ma saanud mahti blogisse tulla ja miskit kirja panna. Tegelikult oleme me päris kõvasti vaeva näinud, et lahedat videomaterjali kokku koguda, sest minu meelest on reisivideod niiii lahedad.
Nagu ma ka eelmises postituses mainisin, siis saime kaasa võtta filmimiseks nii tavalise videokaamera kui ka GoPro kaamera. Kui videokaamera saatis mind vaid ühe päeva, siis GoPro on meil juba mitmeid päevi väga sage külaline olnud. Nimelt ei olnud videokaameraga teps mitte mugav filmida kuna filmimisnurk oli ülilähedal ja GoProga saame palju vingemat materjali.

Meie reisuke algas tegelikult sellega, et reede õhtul pakkisime usinalt asju ja olime valmis vaid mõnetunniseks uneks enne lendamist. Kuna mina olen suuuuuur lennupaanika all kannatav inimene, pidin võtma reede õhtul õigepisut und soodustavat ravimit, kuna vastasel juhul poleks ma üldse magada saanud. Õnneks sain magada lausa 5h ja äratuskell hakkas helisema kell 3.30 öösel.

Rapsisime kodus kärmelt veel viimased asjad kokku ja seadsime sammud lennujaama poole. Tegime lennujaamas kiire ampsu ja ma tunnistan ausalt, et jõin ka lonksu konjakit, et pead tõstvat lennuhirmu taltsutada. Lend oli õnneks ülilühike - vaid 2 tundi ja 10 minutit. Kui esialgse info kohaselt pidi meie lend olema pea kolm tundi, tuli hiljem välja, et tugeva sabatuule  tagant tuule tõttu lühenes lennuaeg märkimisväärselt.

Jõudes Salzburgi lennujaama püüdsime enda kodinad võimalikult kiirelt kokku koguda, mis ei olnud ka muidugi eriti lihtne ülesanne kõikide haigutavate ja üliuimaste inimeste keskel :D
Vahva vahejuhtum oli muidugi ka see, et saime tund aega bussis tiksuda, oodates nelja inimest, kes pidid koos meiega Zell am See'sse sõitma. Lõpuks tuli välja, et need inimesed ei olnud Tallinna Lennujaamas lennuki peale jõudnudki seega ootasime lihtsalt tühja.
Kui saime lõpuks bussisõiduga algust teha, jäime meeletusse ummikusse ja sõit meie kuurorti kestis ca. 2h. See ei pruugi tunduda miskit nii hirmsat aga tolleks hetkeks hakkas väsimus juba võimust võtma ja nälg oli meeeeeletu.

Jõudsime õnneks nälja trotsides kenasti kohale ja asusime koheselt söögikohta otsima. Kui lõuna söödud, kukkusime põhimõtteliselt jalalt ja tegime mõnetunnise unepausi, peale mida läksime uudistama hotellis pakutavat õhtusööki. Nimelt on meil õhtusöök hinnas ja oh boyyyy kus siin saab palju süüa :D Jumal tänatud, et me veedame päevad aktiivselt mäel sportides, et vähekenegi saaks söödud koguseid balanseerida.

Järgneval hommikul seadsime sammud mäe peale ja hetkel ma teiega rohkem ei lobisekski vaid jätan teile ka veidikene vaatamisrõõmu vastvalminud vlogi näol.
Nagu ma juba mainisin, siis oleme usinalt filminud ja valmimas on vähemalt kaks vlogi, võibolla isegi kolm. Kuna aga materjali on väga palju, võtab videote kokkupanek ka pisut rohkem aega kui muidu.
PS! Täna on Nilsi sünnipäev seega palju õnne sünnipäevaks minu kallis Nilsike!!

Mõnusat vaatamist :)




reede, 12. veebruar 2016

Video & reisijuttu

Heiheii inimesed!

Ma loodan, et teie töönädal on möödunud mõnusalt (loe: kiirelt). Kuna minu puhkuse-eelne nädal on möödunud ringi trallides ja viimaseid otsi kokku tõmmates, ei ole ma jõudnud blogiveergudele pea, et üldse millestki kirjutama. Ma ausõna koguaeg tahtsin aga tunnistan, et olin ka pisut laiskvorst.

Homsest algab puhkus, mida oleme Nilsiga oodanud mitu mitu kuud. Nimelt oleme homme minemas Austriasse Zell am See kuurorti suuskama. Õigemini mina suuskan ja Nils lauatab.
Ma olen totaalne mäehunt (vähemalt enda arust) ja armastan mäesuusatamist kõikidest aktiivsetest tegevustest kõige enam. Olen mäel enda oskusi proovile pannud ja lihvinud juba lausa 13 aastat.

Viimased kaks aastat on aga kahjuks suusatamata jäänud, kuna ei ole olnud lihtsalt võimalust kuskile minna (okei okei, Kuutsekal käisime eelmise aastavahetuse aegu aga see ei loe :D ). Ma usun, et käesoleval reisil saab meil olema ülihuvitav, sest me läheme esiteks Nilsiga kahekesi ja me armastame kahekesi reisimist. Samuti saab näha kuidas tuleb välja suusataja ja lauduri koostöö nõlvadest laskumisel. Ilmselt ajame mõlemad suhteliselt oma asja, kuna lauduritele meeldib ju vist see puuderlumi rohkem kui tavaline nõlv..ei, ja?!?

Mina olen aga mõnusas oma tempos laskuv nautleja. Tavaliselt näeb see välja nii, et ümisen omaette miskit peas kummitavat viisijuppi ja muudkui kulgen. Siis jälle seisatan, naudin vaadet ja kulgen edasi. Tundub, et lauatajad ja suusatajad on ikka päris erinevad :D
Okei tuleb tõdeda, et kui olen esimeste päevadega sisse elanud hakkan juba oma piire veidikene laiendama ja proovin ka pisikesi hüppeid teha aga seda kõike ikka turvalisuse raames.

Ainuke asi, mis mind hetkel pisut hirmutab on fakt, et peame täna öösel juba kella nelja paiku lennujaamas olema. Oeeehh I neeed moooree sleeping time. See on ikka totaalselt sürr mis kellaaegadel lennud väljuvad. Ilmselt olete ka kursis minu maailma suurima lennuhirmuga, mis tingib selle, et magada ma vast üldse enne lendu ei saa...rääkimata lennul magamisest.




Ma loodan, et saame reisil palju kifti videomaterjali, millest mitu videot kokku panna. Eeldused on selleks olemas, kuna laenasin meile kaasa ühe GoPro ja ühe tavalise pisikese videokaamera, seega telefoniga filmima ei pea, jeee!!
Hetkeseisuga plaanin ka kohapeal olles blogida ja ehk juba mõni videogi üles saada, aga garantiisid anda ei saa kuna Eestiga võrreldavat tasuta kiiret netiühendust ilmselt kuskil mujal maailmas ei esine.
Et teile aga miskit huvitavat vaatamiseks jätta, näitan meie kõige uuemat videot, mis vaid pool tundi tagasi Youtube'is ilmavalgust nägi.
Nimelt oli meil võimalus proovida erinevaid Venemaalt toodud sööke ja oh boy oh boy kus see oli vast elamus :D 
Vaadake aga ise järgi ja räägime varsti jälle, tsau!!



teisipäev, 9. veebruar 2016

Retsept - Banaanileib

Hei,

täna tutvustan teile üht enda viimaseaja lemmikleidu. Jah, loomulikult on tegemist siinkohal retseptiga. Tunnistan küll ausalt, et tänase Vastlapäeva magusadoosi saan ma kätte ühe mahlase Mamo vastlakukli näol aga kodus on mul järgmisteks päevadeks ootamas üks mõnus banaanileib.
Antud avastus on lausa niivõrd hea, et olen seda viimase paari nädala jooksul teinud mitu korda.

Banaanileib sobib enda olemuselt nii magustoiduks, hommikusöögiks kui ka vahepalaks. Tegu on ühe tervislikest koostisosadest pakatava toiduga, millest saab kätte väga mitmed päevaks vajalikud ained.

Kui nüüd aus olla, siis retsepti baasina olen kasutanud Paljas Porgandi (LINK) banaanileiva retsepti aga olen teinud enda jaoks mõned mugandused nende toiduainete näol, mis küpsetamise hetkel kodus olemas on. Banaane on meil alati meeletult palju ja seega on banaanileib üks igati õige valik.

Tuleb tunnistada, et minul puudub igasugune varasem kokkupuude avokaadoga. Olen alati arvanud, et avokaado näol on tegemist ühe üsna maitsetu puuviljaga mille küpsusastme tuvastamine poes on pea et võimatu. Käesolevas retseptis aga avokaado enda tee leiva sisse leiab ja avastasin end meeldivalt üllatuvat kui esimest korda avokaado-banaanisegu valmis tegin. Tegemist oli ühe imemaitsva kooslusega, mille oleks tahtnud juba niisama blenderist nahka pista.

Aga ilma pikema sissejuhatuseta räägingi teile nüüd pisut täpsemalt, et kuidas seda leivakest siis küpsetada.

Sul läheb vaja:

250ml mandleid
250ml täistera kaerahelbeid
3spl mett
5spl kreeka jogurtit (või maitsestamata jogurtit)
1 avokaado
4 banaani
2tl küpsetuspulbrit
2 muna

Soovitan kasutada nii puhtaid mandleid kui võimalik. Usun, et kõige maitsvam leib tuleks vast kooritud mandlitest  (siinkohal pean silmas neid täitsa kooritud valgeid mandleid).
Jahvata mandlid blenderis jahuks ning aseta suurde kaussi ootele. Jahvata jahuks ka kaerahelbed ning sega saadud jahu kokku mandlijahu ning küpsetuspulbriga.
Sega kuivainetele juurde munad ning mesi.

Aseta blenderisse tükeldatud avokaado ning banaanid. Lisa ka jogurt, et blenderdamine oleks kergem.
Kui mina esimest korda antud segu ilma jogurtita blenderdada üritasin, nägin kurja vaeva, et mu vaene väike blender otsi ei annaks. Just sellepärast soovitangi jogurti samuti blenderisse lisada kuna jogurti kreemjas konsistents aitab viljadel paremini seguneda.


Sega kreemjas segu kokku kuivaineseguga ning aseta kõik küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Minu kasutuses oli pisike ahjuvorm, mis tegi oma töö suurepäraselt ära, seega leivavormi olemasolu ei mängi siin rolli.

Aseta vormitäis headust 175 kraadi juurde 30 minutiks küpsema. Peale küpsemist soovitan lasta leival veel jupp aega tõmmata, et ta jõuaks taheneda. Eriti hea on banaanileib järgmistel päevadel.



Mõnusat kokkamist!

pühapäev, 7. veebruar 2016

Video - The Sister Tag

Tsautsauu,

Olen tänasel pühapäevasel õhtupoolikul kohe erakordselt heas tujus ja ei tunneta seda tavapärast töönädala alguse stressi ligi hiilimas. Vast mängib siin väga suurt rolli asjaolu, et vaid 5 tööpäeva pärast algab puhkus. Jesss!!



Kuna ma käesoleval nädalal ei ole teid veel ühegi videoga kostitanud siis on täna ju viimane aeg sellega tegeleda. Täna näete videot nimega Sister tag, mille võtsin linti koos oma õe Lottaga. See goofy inimene keda te minu videotes näete ongi üsna igapäevane mina aga koos Lottaga olles tuleb see veider iseloomuomadus minus veel eriti esile ja mul on tunne, et meie kaks koos oleme kohe tõeline hunnik goofynessi :D Ütleme nii, et thank god for sisters, sest ma tõesti ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Suure õe roll on kindlasti üks minu elu tähtsamaid ja alateadlikult käseb see mul pidevalt olla tubliks eeskujuks pisematele. Loodan, et saan sellega hästi hakkama :)

Et aga see udune ja pime pühapäev mõnusalt õhtusse veeretada, hakkan nüüd kärmelt mõnusat õhtusööki valmistama ja sukeldun oma "pisikesse" Youtube maailma.
Aaaa muideks, naised! Kui te veel ei tea, siis täie hooga on käimas MKR ehk My Kitchen Rules seitsmes hooaeg ja väljas on juba kolm mõnusalt pikka tunnist osa. Tundub, et seitsmendasse hooaega on suudetud valida jälle täiesti eriskummalised ja samas nii suurepärased tiimid. Uskumatu, et neid ikka alati jagub...no samas Austraalia on vast niivõrd suur, et valikut peaks nagu olema. Igatahes, hea töö ja kiitus saatetegijatele.
Kui teil minu ja Lotta videokene on vaadatud, annan teile enda poolse heakskiidu pea-ees MKR maailma sukelduda!
Praeguseks aga tsau ja mõnusat vaatamist :)


reede, 5. veebruar 2016

Mida teha sõbrapäeval?

Tsautsauu,

Avastasin täna poes käies, et tulemas on sõbrapäev. Loomulikult andis sellest märku asjaolu, et toidupoodi sisse astudes oli suur oht mattuda mäekõrguste südamekujuliste pehmete ja portselanist vidinate alla. Mäletan, et veel mõned põgusad aastad tagasi oli igakord veebruarikuus suur tung sõbrannadele just neid samu südamekujulisi vidinaid varuda. Jumal tänatud, et see aeg nüüd möödas on :D
Hakkasin aga siiski mõtlema, et iseenesest on sõbrapäev ju täitsa tore püha. Kinkida ju ilmtingimata midagi ei pea aga miskit koos teha oleks ju vahva.
Mõtlesin, et panen teile kirja hoopis ühe nö. päevakava koos soovitustega, et mis siis sõbrapäeval lähemate sõpradega ette võtta. Minu jaoks kõlaks selline päev igatahes jube hästi :)
Käesoleval aastal viibin ise küll sõbrapäeva ajal Eestist eemal, aga kui ma oleks kodumail, võtaksin kasvõi midagigi neist tegevustest kohe kindlasti päevakavva.
Ma olen alati olnud selline inimene, kes armastab tohutult teistele kinkide ja üllatuste korraldamist. Küll aga olen ma niivõrd isekas hea sõber, et üritan väga tihti kingid valida sellised, millest saaksin ka ise osa :D
Kuna sõbrapäev langeb sellel aastal pühapäeva peale, on see ju lausa ideaaaaalne võimalus terve päev sõpradega mõnnatada.



Miks mitte hommikut alustada ühe korraliku brunchiga. Kutsu sõbrad külla ja kokka sõpradele hommikukohvi kõrvale ülikohevaid pannkooke minu lemmikretsepti järgi mille leiad siit: LINK
Et pannkoogiamps kohvikõrvale eriti magusaks teha, lisa pannkoogitaignasse pisikesi šokolaaditükke ning saad ülimaitsvad Ameerika stiilis chocolate chip pannkoogid.
Kui soovid pannkoogid veidi tervislikumaks teha, kasuta küpsetamisel kaerajahu.


Kui tunned, et ise kokata ei viitsi aga miskit maitsvat ja veidi erilisemat siiski tahaks, proovi vahvleid! Kuna veneaegsed vahvlirauad on tänapäeval suhteliselt rariteetsed ja samas ka hirmkallid, oleks ju mõnus kui keegi teeks sinu eest vahvlid valmis. 
Olen viimasel paaril nädalal näinud Instagramis ja Facebookis palju postitusi selliselt ettevõttelt nagu Vahvlihaldjad (LINK). Mul ei ole kahjuks olnud veel endal võimalust nende imekauneid vahvleid proovida. Ma ei kahtle hetkekski nende vahvlite ülimas headuses sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna. 


Kui keha ja meel on hommikukohvi ja maiuste näol turgutust saanud, esimesed lobisemised lobisetud, oleks ju mõnus võtta ette väike teekond linna ja külastada näiteks kino.
Ma panen praegu tähele, et minu kokkupandud päevakava keerleb enamjaolt söögi ümber aga noh, mis seal's ikka :D
Minu jaoks on 50% kinoelamusest popcorn... ma usun, et ma ei ole kindlasti mitte ainuke. Konkurentsitult kõige parem popcorn minu meelest on Coca Cola Plazas, lihtsalt niiii maitsev.
Ma ei ole kunagi olnud kinos käies kommilemb kuni ükskord avastasin Plaza esimese korruse poest sellise brändi nagu Veri Beri. Tegu on siis Leedukate tootega ja kujutab see endast väidetavalt väga tervislikku puuviljamaiust. Täitsa lõpp kui hea see on, kindlalt proovige!



Plaza kinokavast võib hetkel leida üsna mitmeid Oscarile nomineeritud teoseid, seega vaatamist peaks jaguma igale maitsele.

Kui te aga kinno minna ei viitsi, võtke ette näiteks muuseumikülastus. Reisidel käies olen ma ka pigem see muuseumi-linnasjalutaja tüüpi. Mulle meeldib vanu asju vaadata ja nende üle mõtiskleda :D Tallinnas on külastamisväärilisi muuseumeid jalaga segada. Suurematest muuseumitest soovitaksin kindlasti Lennusadamat või KUMU. Mina põlis-Tallinlasena olen KUMU kunstimuuseumit külastanud üsna mitmel korral aga Nils näiteks ei ole kordagi. Meil on muuseumikülastus juba varsti plaanis.

Kui mõned tunnid muuseumi või kinoelamusega sisustatud, oleks ju jälle aeg miskit hamba alla pista eks? :D
Ma arvan, et sellisel tegusal päeval oleks mõnus kui saaks maha istuda kohta, mis oleks eelkõige hubane ja annaks võimaluse taaskord rahulikult lobisemislainele sukelduda.
Esimeseks soovituseks oleks minu poolt Kohvik Kohalik (LINK). Külastasin ise Kohalikku tegelikult alles mõned nädalad tagasi esmakordselt ja mulle väga meeldis. Sõin tookord Juustust Kikerherne - Suvikõrvitsavormi mis oli lihtsalt ülimaitsev.
Samuti soovitaksin teil külastada vanalinnas asuvat restoran Chakrat (LINK). Chakra ruumid on nii mõnusa keskaegse hõngu ja sumeda valgusega otse vanalinna südames.

Leian, et taoline päevaplaan on üks päris mõnus viis kuidas sõbrapäeva pühapäev mööda saata.

Praeguseks aga tsau ja räägime varsti jälle!



kolmapäev, 3. veebruar 2016

Tee ise lambikuppel!

Tsaukitsau,

vaatan praegu seda postituse pealkirja ja see tundub kuidagi veider - tee ise lambikuppel...tee ise lambivari? Ma usun, et see tundub veider kuna ma pole sellist pealkirja varem näinud, sest no kes ikka hakkaks kodus ise lambikuplit tegema?!? Minaaa!!

Igatahes. Paar kuud tagasi tegelesime usinalt kodu suurpuhastuse ning elutoa remondiga. Et aga ka põgusalt teised toad värskendust saaks, üritasin igas ruumis miskit nipet-näpet muuta.
Meil on elutoas rippunud juba aastaid see kõige tavalisem Hiina paberlamp. Üks õhtu siis jäin seda jõllitama ja mõtlesin, et see lamp näeb ju täitsa okei välja...aga äkki annaks sellest midagi veel vingemat teha.
Võtsin aga tee jalge alla ja sukeldusin Pinteresti. Üsna pea leidsingi Pinterestist ühe huvitava õpetuse, mille raames köitis mind kõige enam just see, et tarvis oli vaid kolme vahendit - plastik supilusikaid, liimipüssi ja Hiina paberlampi.
Ma usun, et olete isegi teinekord Pinteresti leidude teostamisest loobunud, kuna alati tundub, et tööks tarvilike vahendeid on vaja mustmiljon. Seekord läks aga õnneks ja otsustasin selle lambikupli ette võtta.
Kuna elutoas mind seesamune Hiina lamp ei häirinud, otsustasin kupliteo ette võtta hoopis magamistoa tarbeks.
Tundus see disainike just meie magamistuppa sobivat. Piisavalt modernne ja samas valgus jääb sume.
Ma ei tea kuidas teiega lood on, aga minu magamistoas on ALATI kardinad all. Meil on nimelt magamistoas pimendav tumepruun ruloo, mis saab õiguse ülesrullumiseks vaid siis, kui käes on aknapesu päev või kevadine suurpuhastus :D Mulle lihtsalt meeldib pimedus.

Mäletan, et kui ma veel väiksem olin, käis vanaema alati pead vangutades minu toas ja viskas käed puusa öeldes, et "No Liisa, Liisa, miks su tuba alati selline pime karutagumik peab olema??" misjärel keris rulood üles.

Ma ei tea mis värk mul selle pimedusega on, aga mul tekib sellega seoses kuidagi turvatunne.
Anyways, teema juurde tagasi tulles....Läksin mina siis ükshetk kindel siht silme ees Prismasse ja ostsin üsna keskmise, võiks öelda, et pigem isegi väikese, suurusega Hiina paberlambi, mille hinnaks oli umbes-täpselt 4€.
Samuti viskasin korvi 10 pakki plastikust supilusikaid. Hiljem selgus muidugi, et supilusikaid oli tarvis umbes 5 korda rohkem kui esialgu sai ostetud aga sellest polnud lugu, kuna lambikupli meisterdamine võttis niikuinii aega mitu mitu õhtut.


Kõigepealt nikerdasin kodus lambikupli kokku. Koosneb ta mingist hunnikust traatjuppidest ja paberist, mida siis üsna ettevaatlikult käidelda tuleb, et seda mitte kohe katki teha.
Ma nean ennast aaa-laa-tii maapõhja kui ma suudan äsja ostetud asja katki teha ja uskuge mind, seda juhtub mul liigagi tihti. Ma ei tea kas see on mingine Neitsite tähtkuju iseärasus, et kõike peab kohe saama ja kohe tegema. Mina olen igatahes hull rapsija.



 Neid kordi on ikka liiga palju kui olen endale näiteks mingi riideeseme ostnud, sellelt kohe hammastega poesildid küljest rebinud ja siis kodus uuesti selgaproovides mõelnud, et hmm...tahaks vist hoopis et see oleks väiksem suurus. Siis selle asemel, et hakata uurima kas ilma siltideta toodet saab tagastada või vahetada, mida teen mina? Hakkan seda aga lõikuma ja ümber tegema! :D On olnud mõned korrad kus mind on saatnud edu aga ohboyy on ka neid kordi kus ma olen riideeseme lihtsalt hävitanud :D Tundub, et säärane teguviis minevikus on just see mis mind hetkel ajendab ja suunab säätliku ja kokkuhoidva käitumismaneeri poole.

Igatahes, kui ma olin lambikupli kokku saanud, hakkasin nuputama, et kuidas nüüd siis kõige õigem neid plastlusikaid sinna panna oleks.
Kõigepealt murdsin lusikate küljest sabad ja hakkasin neid siis ringjalt lambile liimima. Kuna liimipüstolist tulev kuumliim kuivab üsna kiirelt, tuleb ka kärmelt tegutseda. Ümber sättida on hiljem pea, et võimatu, sest nii õhukeselt paberilt midagi ära kiskuda on väga ohtlik.

Kuna need Hiina paberlambid on ülesehitatud ringjale võrele, oli väga hea ja loogiline lusikaid nende samade ringide järgi asetada.



Nagu te pildilt näha võite, siis lusikaid läks tõesti väga palju. Kõige tüütum osa oli kinnndlasti lusikate sabade küljest murdmine, sest sõrmed olid lõpuks juba üli valusad.

Et me aga lambi alles tuleval nädalavahetusel magamistuppa riputatud saame, tahtsin pildi mõttes ta ikkagi juba ära proovida. Kuna meil elutoas on ju ka seesamune lamp ja pirnisüsteem, proovisin ta sinna riputada. Tuleb tõdeda, et jäin tulemusega ülirahule ja minu meelest näeb ta täitsa stiilne välja kah :)
Kuna fotol keskendus fookus lambile, siis tundub tuba üsna pime. Tegelikult andis ta aga valgust väga korralikult ja pea, et sama hästi kui tavaline paberlamp.
Kui keegi teist soovib ka antud meisterdamist järgi teha siis jätke meelde, et mida väiksema paberlambi ostate - seda parem! Lusikad annavad kuplile ikka väga palju volüümi ja muudavad lambi vähemalt kaks korda suuremaks kui ta esialgu oli.



Loodan, et meeldis ja räägime varsti jälle.
Tsauki!