Aktiivsus raseduse ajal

Nüüd kui rasedus hakkab juba silmnähtavaid mõõtmeid võtma ja kahekümnendale nädalale lähenema, tunnen, et on õige aeg rääkida pisut enda liigutamisest ja aktiivsusest raseduse vältel. Kui raseduse esmakuudel eeldasin, et jäängi eluks ajaks voodihaigeks iiveldajaks ja liigutamisest ei tule enam kunagi välja, sest energia on nullilähedane, siis nüüd võin öelda, et jumal tänatud see ei ole nii. See sama moment kui iiveldus möödus, tundsin energia taastumist ja vajadust rohkema liigutamise järgi.
Olgugi, et kuueteist nädala jooksul kui iiveldasin, sundisin end ikkagi nii palju õue liikuma, et nädalas korragi natukene kõndida suudaksin. Olgu öeldud, et suutsin korraga ette võtta ca. 2-3km retke ja peale seda olin rampväsinud ja vajasin paari päeva jagu taastumisaega. Loomulikult ei lisandunud sellel ajahetkel ka kaalu, sest kui ikka midagi süüa ei suuda, langeb kaal kolinal.
Kohe kui söögiisu ja enesetunne aga naasid, leidsid enda tee minuni ka kaotatud kilod. Saan küll tõdeda, et hetkel vaid nende arvelt kosunud olengi ja püsin siiani algkaalus, milleks on 60kg. Ilmselt on selles oma rolli mänginud ka asjaolu, et olin peale iiveldust korralikult põiepõletikuga kimpus ja möödunud nädalal põdesin ka ühe kõhuviiruse läbi. Võehh, ausõna võtaksin pigem juurde kui et põeksin pidevalt erinevaid haiguseid, mida nõrgenenud organism kahesuupoolega sisse ahmib.
Sellele vaatamata olen kosunud ühe mõnusa punu arvelt ja umbestäpselt selline ta siis hetkel mul välja näebki.

Toitumise poole pealt olen tegelikult üsna tubli pisikeste mööndustega. Mul on ääretult hea meel, et heale enesetundele tuginedes saan jätkata korraliku toitumisrutiiniga tööpäevadel aga ei salga ka asjaolu, et luban endale väga vabakäeliselt isutavat head-paremat, mida ma tõesti juba aastaid ja aastaid teha ei ole saanud. Jätt ja friikad on üsna tuttavad külalised ja ausaltöeldes ei saa üldse kurta 😁

Et ma aga märtsi alguses enda trennikaardi suure ahastusega ära lõpetasin, tundsin peale iivelduse möödumist, et mingitsorti aktiivsemat liigutamist peale jalutamise tahaks siiski teha. Jõusaali ma kohe kindlasti tagasi ei viitsi minna, sest juba mõte jõusaali sõitmisest demotiveerib mind piisavalt, et trenn üldse ära jätta. Jalutamine on küll kasulik ja värske õhu käes viibimine järjest soojemate ilmadega mõnna, aga no hakkab juba pisut siiber saama koguaeg samadel radadel tammumisest. Seetõttu mõlkus mul üsna pikalt peas üks mõte, mille Merje blogist juba mõni aeg tagasi sain. Nimelt panin oma silma peale sellisele ettevõttele nagu Trenažöörirent ja valisin nende Facebooki lehelt endale välja sobiva masina, milleks minu puhul on mu vana lemmik crosstrainer. Ühtlasi on crosstrainer rasedale täpselt paras käte-jalgadega vehkimine, et pisut aktiivsemat trennilaadset toodet teha saaks. Masin toodi mulle kenasti koju kohale ja seati üles täpselt teleka ette - no milline idüll 😂 Olgugi, et üritan iga nädal nii palju kui võimalik veeta aega värske õhu käes jalutades ja muidu aktiivne olles, täna näiteks on plaanis terve päev meie tulevase maa- ja majalapi peal tööd rügada, siis mõni päev on hea teada, et päeval sisse mugitud koogilõik või paar, on võimalik annulleerida kodus telksi ees. Tuleb küll tunnistada, et masina peal treenin ma väga rahulikus tempos, et pulss oleks parajalt madal. Ei tea kas tegu on platseeboga aga igatahes hea tunne on küll, kui tead, et kodus on olemas abimees, kes (veel) hirmutavad rasedakilode jutud ehk pisut kontrolli all aitab hoida. Eks saab näha kui kaua mul temaga püsivust ja jaksu tegeleda on. Loodan, et püsivust veel mõneks ajaks jagub, sest nüüd hakkab beebikesel üsna korralik kasvuspurt, mistõttu hakkab kaalu viskama nii tema kui ka ilmselt mina 😄

Mäletate, et eelmise aasta sügisel kirjutasin siin oma suurest vaimustusest Jawbone Up2 aktiivusmonitori osas, mille sünnaks sain? Njah, kahjuks juhtus temaga selline lugu, et ligi poole aastase kandmise peale läks ta kummist rihm lihtsalt pooleks, mis hilisemal uurimisel selgus, et olevat nende tüüpviga. Et garantiiosakond minu korduvate ponnistuste peale nelja kuu jooksul mulle appi ei ole otsustanud tulla, harjutasin end monitorist täiesti vabaks. Ma usun, et kõik kes monitore kasutavad, saavad aru, et sellest tekib täielik sõltuvus. Kahju oli pisut küll, et just raseduse ajal mul oma samme kuskilt jälgida ei ole, sest just nüüd on nende olulisus suurem kui kunagi varem. Mõned nädalad tagasi andis ema-emake mulle aga enda Polar a360 kella ja tuleb tunnistada, et olen temaga väga rahul! Olgugi, et seadistamine oli täielik peavalu ja hormonaalosakond tahtis juba närvide plahvatuse äärel nutma puhkeda, sain sellega siiski hakkama vaid kuue tunniga 😅  Asjalik masinvärk loeb nii minu samme kui näitab pulssi, annab mulle infot kulutatud kaloraažist ja teeks kindlasti veel palju muudki kui ma vaid nii süvitsi süveneda tahaks. Hetkel mulle tema baasfunktsioonidest absoluutselt piisab.

Tulev nädal toob meile loodetavasti ääretult põnevaid uudiseid, sest juba kolmapäeval on oioioi kui pikalt oodatud looteanatoomia, milles loodetavasti beebi ka meile oma soo ära näitab. Tunnistan, et ise olen juba raseduse täitsa algfaasist saadik end harjutanud ühe kindla soo mõttega ja seda ennustati meile ka 12 nädala paiku ultrahelis. Eks siis nüüd ole näha, kas saan oma kinnistunud mõttega edasi minna või otsustab beebi meile väikese vingerpussi mängida ja hoopis sugu vahetada.
Asun nüüd aga mõnusate laupäevahommikuste toimetuste kallale, sest meespere ootab kannatamatult hommikusööki. Nimelt on sel nädalavahetusel meil külas ja majatalgutel abiks väike venna, kes juba tükk aega mõtleb, et miks ma temale krõbinate ettevalmistamise asemel mingit romaani kirja panen. Tänaseks seega minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Halleluuja!

Nagu niuhti on nädalad jälle kiirustades mööda läinud ja te ei kujuta ette - juhtunud on ime! Mul on hea olla ja kohe nii sigahea on olla, et tahaks seda kogu ilmale kuulutada 😄. "Hea" saabus üsna graafikujärgselt, ehk ämmaka sõnutsi 16 nädala paiku. Ja just mõned päevad enne 16 nädala täitumist see õnn mu õuele saabuski.
Vahetult enne heaolutunde saabumist, sain aga veel nii kõvasti vatti, et hoia ja keela. Oma põiepõletiku saagast teile juba rääkisin eksole, aga see ei ole veel kõik! Kuna antibiootikumide ja maksimaalselt ebaregulaarse ja ebatervisliku snäkkimise (jah, snäkkimise, sest söömisest ei tulnud ikka nädalaid midagi välja) tagajärjel külastas mind juba enne põieka antibiootikumide kuuri lõppu rasedate üks lemmiknähtusi - seen. Ma ütlen ausalt, et pidasin seda lihtsalt põiepõletikuks, sest sümptomid on tal ju nii sarnased. Olin täiesti ahastuses, et kohutavalt karmid antibiootikumid ei toimi ja põiepõletik mind ei jäta. "Õnneks" vabanesin põiebakterist vähemalt praeguseks täielikult ja sain antibiootikumide järgselt peale kohe seeneravi.
Jumal tänatud, et just siis hakkas mul ka enesetunne normaliseeruma ja sain keha ph tasakaalu taastamisele kaasa aidata normaalse toitumisega. Ei mingit magusat, ei mingit nisu!
Nüüd olen aga tavatoitumise juures 100% tagasi ja tunne on oi-kui-hea 😋
Kuna keha oli vähemalt 11 nädalat korralikus defitsiidis, kaotasin esimesel trimestril kaalu üsna mitu kilo. Nüüd olen põhimõtteliselt paari nädalaga selle kõik vut-vut-vut tagasi kogunud, sest toidukorrad on regulaarsed ja normaalsed. Kohe üldse ei saa lasta end kogunevatel kilodel häirida, sest enesetunne on nii hea ja süüa on jälle maailma parim!

Mõned üksikud asjad veel ajavad pisut iiveldama, aga see on juba seotud pigem mu verekoera meenutava haistmismeelega. Lõhnad on praegu väga ohtlik teema - pooltesse söögikohtadesse minek on absoluutselt välistatud ja Nilsil lõhnaõlide kasutamine põhimõtteliselt vastunäidustatud 😁.

Minu saatus oli siis ette nähtud sellisena, et 11 nädalat hommikust õhtuni pidin iiveldama. Ju oli kehal hormonaalse tasemega nii keeruline harjuda. Mõned teadjamad teadsid veel mainida, et kui ikka pikalt iiveldab, on kehas palju meeshormooni, seega ehk on oodata poissi. Teised julgevad sellele jällegi kõva kisaga vastu vaielda, seega olen väga põnevil. Maikuu lõpus saame loodetavasti asjasse pisut selgust 😊

Kuna enesetunne on läinud järjest mõnusamaks, olen püüdnud ka kodus rohkem asjapulk olla ja Nilsi igikestvast koristus-kokkamise ikkest natuke päästa. Hea meelega toimetan aktiivsemalt ja üks päev võtsin ette ühe eriti põneva ülesande. Nimelt pakkisin kokku neli kotitäit riideid, mida ma raseduse ajal kanda ei saa. Eeldasin, et kapp saab mõnusalt uue hingamise aga kus sa sellega, kapp on ikka triiki riideid täis. Uskumatud need naiste kapid ausõna!

Et lõpuks on välja tulnud ka päike, otsustasime, et ühe nädalavahetusega tuleb tagasi teha kõik need neli kuud, mil kodus lamama olin sunnitud. Seega käisime eelmisel nädalavahetusel kaks korda väljas söömas, sünnipäeval, vabaõhumuuseumis ja kinos. Muideks - vabaõhumuusemis oli nii lahe!
Suutsin ka üle tüki aja end kokku võtta ja selle kõik videoks monteerida, seega teile natuke vaatamist ka.

Infoks veel siis niipalju, et kohevarsti on mul täitumas 18. nädal ja mõne nädala pärast seisab ees looteanatoomia. Möödunud nädalal käisime kuulamas südamelööke, mis olid väga kiired (seega head) ja saime löögid kohe kätte ka. Kuulasime mõlemad silmad punnis ja täiesti sõnatud, noh nagu ikka 😁. Esmarasedana tuleb tunnistada, et päris hästi ma seda endale veel teadvustada ei oska, et keegi on koguaeg minuga kaasas. Kuna kõht on veel nii pisike, tundub veider, et keegi sinna juba 18 nädalat endale pesa on teinud. Samas absoluutselt kohe algusest tuleb refleks päevad läbi kõhtu silitada, noh nagu rasedad ikka, teate ju küll. Ei saa nagu päris aru kes seal on, aga kedagi tahaks nagu paitada ikka. Pidavat olema esmarasedatel üsna tavaline nähtus 😋. Juba mitmenda lapsega tundub olevat raseduse arusaam ja tulem ajule palju loogilisem.

Hetkel on täitsa tavalise inimese tunne, kõht natuke punnitab ja aeg-ajalt siit sealt pitsitab ja valutab, aga olen 18 nädalaga sellega täiesti ära harjunud. Aaa - väga lahe on näha, et 2017 aasta on jälle tõeline blogibeebide buum. No tõesti üle päeva tuleb uusi rasedaid juurde, nii tore minu meelest 😊 Hetkel tõmban aga siinkohal otsad kokku ja püüan juba varsti midagi jälle kirja panna!