Eluke, ilus eluke

Uuuups kui silmpilkselt on viimased nädalad mööda lennanud ja minust siin blogis ei kippu ega kõppu. Usun, et mõistate, et igapäevane elu beebiga on niivõrd asjatoimetusi täis ja samas üsna ühekülgne, seega ega mul tegelikult siin suurt miskit kirja panna teinekord polegi. Eks mida päev edasi, seda rohkem toimub meil põnevaid arenguid ja jagub ainest jutustamiseks ehk pisut rohkem.

Kui eelmises postituses veel kilkasin, et olen hirmproduktiivne just neil päevil kui Nils tööl on... heh algaja õnn või asi! 

Loomulikult läksid asjalood hoopis nii, et mina väsisin ju muudkui enam ja enam, ja lõppude lõpuks on need kõige produktiivsemad hetked siiski need kui Nils nädalavahetustel meiega kodus on. Jumal tänatud, et on olemas nädalavahetused! 😅 Olgugi, et viie-kuue tunnised ööuned on juba üsna tavapäraseks saanud, ei ole mu organism kohe kindlasti veel uue elukorraldusega sajaprotsendiliselt harjunud. Eks need unetunnid ole ju ka hästi pindmise une pealt ja iga tunni-kahe tagant tõustes ja mõnglikesel kõhtu täites. Aga kes saaks teda süüdistada - on teine üks ääääretult nunnu tegelane. 

Vot ei ole minu silmad enne näinud, et keski või miski saaks iga jumala päevaga aina nunnumaks muutuda, mõnglikesel on see oskus aga suurepäraselt omandatud! No lihtsalt vaadake seda väikest nööbikest 💙

Mõngelpoiss on homme juba kuus nädalat meiega olnud ja kuigi tänane öö oli taaskord üks väsitavamate killast, olen tänasel esmaspäeval siiski ääretult produktiivne ja lausa müstiliselt palju asju poisiga koos tehtud saanud. Müstiliselt paljude asjade tegemise alla kuulub maniküür, juustepesu, uue toidu valmistamine ja mõned muud iluprotseduurid. Et meie pojakest siiani gaasid üsna hoogsalt kimbutavad, on selge, et päevad ei ole vennad ja hirmproduktiivseid päevi on siiski üsna vähe. 

Gaaside teemal võin end juba tõeliseks spetsialistiks pidada, sest läbi on meil proovitud pea et kõik gaasirohud, probiootikumid, d-vitamiinid, võimlemised jne... Lõppkokkuvõttes tundub, et kõige paremini mõjub siiski lihtlabane võimlemine ja gaasirohtudest suurt tolku pole. Olgugi, et oleme gaasitralliga juba üsna harjunud ja ootame lihtsalt pingsalt selle aja lõppu, on ju lapsekesest nii hirmus kahju kui ta vaevast lahti ei saa. Nii me siis mõni päev võimlemegi ja klammerdume üksteise külge hommikust õhtuni ja sellistel päevadel ma diivanilt kaugemale ei jõuagi. Samas on sekka ka teistmoodi päevi nagu täna, kus igahommikune gaasitrall hakkas nagu ikka kell 6 ja kella üheteistkümneks saabus lapsekesele rahu ja ta sai taas uinuda. Mina siis sealjuures muid kasulikke koduseid toimetusi teha. 

Mulle tundub, et need päevad kui Nils on meiega kodus, mööduvad gaasisööstud ka kuidagi leebemalt, sest pojake rahuneb isa süles üsna kergekäeliselt. Ilmselt tunnetab paanikat ema südames ja rahu papa süles, seega pole ime, et minu süles enam nii lihtsalt ei rahuneta. 

Ootan nii hirmus pikisilmi selle aja möödumist, sest need üürikesed hetked kui pojakesel kõhuvalu ei piina, on ta nii võimatult armas väike mees. Nüüdseks juba üritab jutustada oma beebikeeles üsna hoogsalt, sikutab mind juustest ja naerab kõvahäälselt läbi une. Kohe-kohe peaksime mõngli arengus hakkama nägema juba aina enam vahvaid asju. Oh kui palju armastust 💙

Kui pojakesel täitus üks kuu, pidime toreda Malluka pakkumisel korraldama ühe beebi fotoshuudi aga nüüdseks on see meil mitmeid kordi edasi lükkunud ja toimub lõpuks hoopis homme. Sellegipoolest jäädvustame mõnglit igapäevaselt ka ise üsna hoogsalt ja otsustasin iga kuu täitudes teda padjakese kõrvale sättida, et näha kui vingelt poiss kasvu viskab. Esimese kuuga on igatahes kasvatud lausa 10cm. Ulme ma ütlen!

Et mulle taolised järjepidevad ülesvõtted ikka parajalt meeltmööda on, näitan teile nüüd ka üht jäädvustust rasedusest. Nimelt pildistasin iga viie nädala tagant kõhukasvu progressi üles ja üks päev enne mõngli esimese kuu sünnipäeva, täitus lõpuks 40.nädalat, mille nüüd juba koos pojakesega üles pildistasin. Täitsa müstika on mõelda, et vaid kuus nädalat tagasi veeresin ringi poiss kõhus. 

Üldiselt saan öelda, et tunneme end beebiga juba täiesti koduselt ja ausaltöeldes ei mäletagi, et kuidas enne beebit eluke üldse välja nägi... Käime juba julgelt kohvikutes ja shoppamas, sõidame ringi ja oleme üldse hästi asjalikud, et mõnglike saaks varakult sotsialiseerumise maigu suhu ja oleks inimestest ümbritsetuna rõõmsameelne ja julge. 

Proovisin uuesti ka jala vlogimaailma uksevahelt sisse ajada aga ütlen ausalt, et see tegevus tekitas mus üsna kahetisi tundeid. Tegin alloleva vlogikese küll valmis aga ega ma temast väga suurt rõõmu ei tundnud. Just seetõttu, et viimasel ajal on Eesti Youtube maailmas toimunud midagi äärmiselt kahetsusväärset ja õhkkond on muutunud hästi negatiivseks. Teemaks on üksteisele ära tegemine ja halvasti ütlemine, see ei istu mulle kohe üldse. Et mina oma videotega üritan alati pakkuda positiivseid emotsioone ja meelelahutust, tunnen, et ega ma ikka eriti midagi sellisesse negatiivsesse õhkkonda üles laadida ei taha. Seekord jätsin vlogisse ka pojakesest üsna mitu klippi ja koheselt peale video üles laadimist oli mulle selge, et rohkem ma teda nii personaalselt videotes ei näita. Lihtsalt see ei tundu mulle mugav ja õige. Kaalusin isegi juba üles laetud video maha võtmist, aga kuna tagasiside oli siiski valdavalt väga positiivne, jääb antud video Youtube'i rippuma. Eks ole näha mis kujul, kuidas ja millal minu sulest veel videosid näha saab. 

Võtsin hoopis vastu otsuse, et filmin pojakest ja meie tegemisi lihtsalt niisama... niiviisi nagu vanasti koduvideote tarbeks seda tehti. Mingi aja tagant monteerin jälle portsu kokku ja jätangi lihtsalt meile vaatamiseks, et kunagi aastate pärast imetleda nii enda nooruslikku välimust kui ka armsat beebipojukest. 

Nüüd aga üritan oma valutavad kondid diivanilt kokku koguda ja mõngelpojakesega tuuli ja tormi trotsides sammud õue seada. Olen kärutamisega avastanud jalutamise juures täitsa omad võlud. Kõrvaklappidest kostumas mõni huvitav e-raamat, taskus kosutav energiabatoonike ja vankris nohisev beebipoiss. Pole sel vihmasel ja tormisel Eestimaa sügisel niiviisi suurt vigagi. Suures uljuses otsisin endale valmis isegi ühe täitsa mõistliku koduse lihaseid turgutava jõukava, mille tegemise juurde aga vaid korra olen tänaseks jõudnud ja seegi võttis kuti kõrvalt aega ca 4h 😅 Loodan aga üsna pea taas härjal sarvist haarata ja enda väsinud lihased pisut soojemaks võimelda. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Etapp nr. 3

Panin just mõngli tema esimesse pikemasse päevaunne ja tundsin, et nüüd on tunne peal. See kirjutamistunne, mille ajel alati kiirelt läpaka lahti pean tegema ja mõtted kirja panema. Egas see siin viimasel ajal just liiga tihti peale ei tule aga tõele au andes ei toimu meil igapäev siin ka mingit kirjutamisväärset möllu. Pigem selline mõnusalt väsitav beebielu ja täna sellest pisut räägingi.
Mäletate, et eelmises postituses lahterdasin enda jaoks beebi esimese elukuu kolme etappi - haiglas olek, beebiga kojutulek ja koduse eluga harjumine, isa tööle minek ja üksi olek beebiga kahekesi koju jäämine. Nils sai nimelt meiega koos aega veeta tervelt kolm nädalat. Olgugi, et nipet-näpet pidi ta ka tööasju ajama ja sai aega ära kasutada nii trennis käimiseks kui muudeks oma valitud tegevusteks, oli see siiski ülioluline, et ta mulle nii pikalt toeks sai olla. Ilmselgelt on tema jaoks trennis käimine ja tööasjade ajamine samamoodi vajalik kaine mõistuse säilitamiseks nagu minu jaoks kodus koristamine ja kokkamine, millest ka eelmine kord juba pikemalt rääkisin.

Nüüd olen aga mõngelpoisiga kolmandat päeva üksi kodus ja eks mul oli ikka närv sees küll. Hetkel saan tõdeda aga, et närv oli sees täiesti ilmaasjata, sest saame kahekesi absoluutselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et olen kolme nädalaga elutemposse parajalt sisse elanud ja saan juba mõnglikese mõmisemistest üsna hästi sotti. Paanikal enam kergekäeliselt tekkida ei lase ja pigem olen orienteeritud kiirelt lahenduse leidmisele. Selle üle on mul ausaltöeldes hirmus hea meel, sest vahepeal oli küll tunne, et see melanhoolia ei kavatsegi üle minna ja väsimus lajatab muudkui kaikaid kodaratesse. Ei tea kas tegu on algaja õnnega aga hetkel on mul tunne, et kui Nils on päeval tööl, suudan olla kodus vähemalt poole produktiivsem kui tema kodusoleku ajal...
Kui hästi ajastada, saab vabalt koristada, süüa teha, maniküüri teha, mõngliga jalutada ja isegi poes käia. Ainuke asi mis hetkel veel pisut segadust tekitab on söömine, sest see kipub rohkem snäkkide näol end ära lahendama. Või noh... saan küll süüa aeg-ajalt, aga üldiselt kipub mu toit juba selleks ajaks ära jahtuma kui ma kord selleni Nikolase kõrvalt jõuan. Seetõttu võtsingi eile vastu otsuse, et mõngel on juba suur kolmenädalane poiss ja aeg on teha käruga esimene poeskäik.
Jalutamas käime iga ilmaga ikka tund-poolteist korraga ja mõtlesin mina, et mis see mõned kiltsad suures poes snäkijahil siis käia ole... Kuna eilne ilm otsustas meid kostitada aga millegi sajandi tormi sarnasega, olin ma lõpuks poodi jõudes läbimärg ja kõige tipuks otsustas Niko makaroniriiuli vahel, et talle ikka eriti ei meeldi seal ja pistis nutma... Sel hetkel kattusin küll koheselt higiga ja üritasin om beebikest seal šuššutada ja kussutada.
*vahemärkusena väike beebielu reaalsus - arvasin, et hetkel on käes esimene pikem uni aga läbi une kostuvate prääksude peale selgus, et koheselt on vaja teha mähkuvahetus. Mähkud eemaldatud - sain kraevahele suure kaarega hunniku pissi 😅  Peale järjekordset Niko jaoks šokeerivat mähkuvahetust, mille poindist ta veel hästi läbi ei ole närinud, istub ta mul nüüd tissiotsas ja kirjutan postitust ühe käega edasi. *
Poeskäik päädis sellega, et tormasin eluturboga läbi poe ja viskasin kaasa võetud riidest kottidesse igasugust nodi, mis snäkkide arvele kirja saab panna. Kuna imetamine on üsnagi kurnav ülesanne, on just snäkkimine see tegevus, mis mind läbi päeva veab. Ainuke asi mille mästerdamiseni ma pole veel jõudund, on üksi olles duši all käimine. Tänane päeva ülesanne ongi välja mõelda, et kuhu beebs nii kauaks turvaliselt asetada, et saaksin turboga pesemas käia.

Sünnitusest on nüüdseks möödas pisut üle kolme nädala ja mulle tundub, et õmblused on paranenud.  Kuna hetkel on minu liikumistrajektooriks iga päev vaid kärutamine, tegelen siin nipet-näpet ka julgemast füüsilisest trennist unistamisega. Mitte muidugi selle eesmärgiga, et end nüüd koheselt rannavormi ajada vaid peaasjalikult selleks, et seljavalusid vähendada. Kuna imetamise ja beebiga ühes voodis magamisega olen sunnitud pidevalt veidratesse sundasenditesse, tunnen, et lihased vajaksid pisut tugevdamist.
Oleks lihtne öelda, et pane siis beebi enda voodisse ja laiuta muudkui rahuliku südamega aga reaalsus ei ole teps mitte nii lihtne. Kuna Niko vajab aeg-ajalt gaaside korral massaazi ja üldse rohkem lähedust ja kõht-kõhu vastas olekut, on mul ju ilmselgelt lihtsam teda enda kõrval hoida, sest noh... mina ju tema voodisse minna ei saa 😅  Ja otseloomulikult on ta ka nii nunnu, et raske on teda endast isegi 20cm kaugusele magama asetada. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib see kuidas ta mulle vaikselt peale nohiseb ja väikeste jalakestega vastu kõhtu togib 😋  Hetkel kipub öine ajakava olema selline, et Niko teeb maksimaalselt kaks pikemat und - kahe või kolme tunnist ja ülejäänud sutsakad on tunni - pooleteisesed. Seega - mitte just kõige unerohkemad ööd minu seisukohalt aga saame hakkama.

Kuna oleme gaaside leevendamisega juba mitu nädalat tegelenud, olen jõudnud ka järeldusele, et hetkel toimib meie puhul üsna hästi Cuplatoni gaasirohi. Infacoli katsetamisel erilisi tulemusi kahjuks ei näinud. Üritan ka oma söökidega Niko olukorda leevendada ja plaanis on ka proovida mõned päevad üldse ilma D-vitamiinita olla, et näha kas gaasid tulenevad ehk siiski sellest ja seejärel siis jälle vajadusel uut katsetada. Eks need beebi esimesed elukuud olegi üks paras katsetamine.

Nüüd kui sain jälle esmaema murekohad lahti harutada, on aeg uhkustada oma pöialpoisi saavutustega. Kolme nädalaga on meie minibeebist kasvanud juba üsna suur poiss. Kaalu juba üle kolme kilo ja tundub, et pikkust ka ikka parajalt, sest mõned uhked rõivad on juba pisikeseks jäänud. Tundub, et vaikselt-vaikselt hakkab ta end ümbritsevat keskkonda ka rohkem teadvustama ja näitab häälte-värvide vastu üles rohkem huvi. Haarab juba kõvasti meie kätest kinni ta üritab peadki hoida nii kuis oskab. Kõige enam naudib kutt iga päev õues kärutamist ja õhtuseid vanniskäike. Lihtsalt uskumatult kift on selliseid arenguid päevast-päeva kõrvalt jälgida. 💙  Olgugi, et minibeebiga tuleb  paratamatult veeta alguses üsna palju aega koduseinte vahel, oleme üritanud ikka pisut ka inimeste sekka saada, et täitsa ära ei ununeks kuidas täiskasvanutega juttu puhuda. Näiteks on peale Niko sündi muutunud oluliselt tihedamaks suhtlus vanematega, sest just nende käest saab ju väärt nõu ja usaldusväärseid abikäsi. Olemegi siin üsna tihedalt vanemaid külastanud, saunatamas ja õhtusöögil käinud, et mitte päris elust täitsa võõranduda. Eks see üks paras planeerimine ole, sest päevad ei ole ju vennad. Kolmenädalasega võivad plaanid nihkuda silmapilkselt edasi viie tunni võrra, sest kimbutamas on gaasid või nutt aga mis seals muud kui end lihtsalt olukorraga adapteerida ja go with the flow.
Tundub, et pean nüüd mõnglil ette võtma taaskordse mähkuvahetuse ja teda vaikselt õue minekuks ette valmistama. Seega tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Mõnglikese esimesed nädalad ja emotsionaalne emakaru

Enne veel, kui end ametlikult unevõlglaseks nimetan ja tähtsaid arenguid viimastest nädalatest unustama hakkan, on need paslik kiiremas korras blogisse kirja panna.
Möödunud korral saite täitsa kohe päriselt tuttavaks meie väikese armsa mõnglikesega, kes sai endale uhkelt möödunud kolmapäeval nimeks Nikolas. See väike mõnglike on meile tänaseks päevaks peaaegu, et kaks nädalat rõõmu ja oi-kui-palju emotsioone veel toonud. Ei hakka üldse salgama, et emaroll ja vastsündinuga kodusolek, on hoopis midagi muud kui ma olin endale ette kujutanud.

Lugesin täna öösel, ühel kümnest Nikolase toidupausist, üleval olles artiklit, et beebi esimesed kolm kuud päris maailmas, on naise jaoks justkui neljas trimester. Just seetõttu, et beebi ootab esimeselt kolmelt kuult võimalikult kõhusarnast keskkonda - soojust, lähedust, hämarust. Just seda ma talle otseloomulikult kogu väest ka pakkuda püüan.
Minule aga tundub, et beebi esimene kuu on justkui jaotatud kolme etappi - haiglas olek, mil adrenaliin ja emotsionaalsus on nii kõrgeks kruvitud, et maailmas ei saakski enam miski paremaks minna ja kõik mida sa vajad on su beebi. Samal ajal olles muidugi ülimas õnnejoovastuses, et see pikalt oodatud va sünnitus on selleks korraks tehtud ja kõik kehalised ootused ületatud. 😅  Kõik tegevused alustades mähkimisest, toitmise ja pesemiseni, on haiglas tehtud nii hõlpsaks ja loogiliseks, et ühes papaga mästerdad need oskused üsna kärmelt.

Etapp kaks, kujutab endas koju minekut ja uuesti põhimõtteliselt nullist kõikide juba selgeks õpitud tegevuste harjutamist - pesemine, toitmine, mähkimine, unele kussutamine jne. Kõik tuleb ju nüüd adapteerida oma kodu võimaluste järgi. Uued lõhnad, värvid, helid.
Tänaseks päevaks saan öelda, et oleme kodusesse ellu rahulikult sisse elanud aga esimene nädal ei olnud sealjuures teps mitte lihtne. Olin kui üks suur emotsionaalne emakaru, kes valimatult iga jumala asja peale nutma puhkes. Olgu see siis õnnest tingitud armastusest pakatav nutt või härdast südamest ja melanhooliast pakatav õnnetu töinamine - kõik sai läbi elatud. Nutma ajas pelgalt see, et mõnglike on nii armas ja kogeb absoluutselt kõike siin maailmas esmakordselt - lihtsalt nii imeline on millegi sellise tunnistajaks olla. Samas valasin lohutamatult pisaraid kui Niko tegi esimesed kõvemad nutud või kui Nils veetis trennis liiga pikad tunnid. Nüüd, kui mõnglikesel täitub homme kaks nädalat, on ka minu hormoonid natuke küpsemaks saanud ja enam nii hirmus palju ennast pisarakanalitest välja ei pressi. Pigem on hormoonid suunanud mu suunurgad üles ja pisarakraanid kinni.

Ma ei hakka üldse salgama, et mul oli kohe päriselt natukene aega täitsa raske. Raske aktsepteerida, et see ongi nüüd reaalsus - öösel 3-10x üles ärgata ja mõnglikest kussutades ja toites uuesti unele aidata. Samuti olin ma üsna segaduses meie uue peredünaamika osas. Haiglas oli kõik kuidagi hästi loogiline, täitsime Nilsiga kõiki ülesandeid koos ja lihtsalt imetlesime oma väikest maailmaime. Koju saabudes lisandusid ju ka kõik need ülesanded millega haiglas end vaevama ei pidanud - koristamine, kokkamine, pesupesemine, nõudepesu jne...
On lihtne öelda, et alguses ei peagi su kodu beebi kõrvalt ideaalne välja nägema aga, et vähegi enda peas reaalsustaju normaliseerida, tahtsin, et kodu oleks korras, söök laual ja pesu pestud. Ma lihtsalt oleksin veel rohkem endast välja läinud kui oleksime siia tolmurullide ja peshunnikute otsa istuma jäänud. Et mõnglike sündis meil nii pisikesena, said ootamatult kodus kõik sobivad riided mustaks, sest mähkud lasid lihtsalt igast otsast läbi. Ja jah - me kasutasime pisikesi enneagsete mähkmeid.
Perekonnadünaamika oli sassis ka kuidagi minu ja Nilsi vahel, sest väsimus tekitas mus pingeid ja ma ei saanud päris hästi aru, et kuidas me kolm siin nüüd siis toimima hakkame. Nils küll abistas nii kuis võimalik, tehes igal hommikul putru ja koristades-pestes-kraamides aga tundsin, et tahan neid tegevusi ise teha. Tahan neid ise teha nende üürikese pauside arvelt, mil Niko päeval magab, lihtsalt selle jaoks, et enda jaoks päevarutiin taaskord paika seada. Ja mul on tunne, et see toimis. Võttis ta küll aega omajagu päevi, aga loogika vähemalt minu peas on taaskord korras. Lihtsalt minu näol on nüüd tegemist emaga, Nilsi näol isaga ja meiega on koos see pisike mõngelmees, kelle tulekuks ju tegelikult nii pikalt valmistuda saime. Samuti on mulle pähe tagasi jõudnud arusaam, et mina ja Nils ei ole mitte ainult ema ja isa, vaid siiski ka üksteist armastav dünaamiline duo ja seda ei tohi kindlasti unustada.

Mõnglike kandmas suurus 56 riideid

Olukorrale lisas vürtsi ka veel asjaolu, et pidime alguses mõnglikese kaalu kõvasti jälgima, et meie enneaegne pisike ikka täie tervise juures püsiks. Jumaltänatud, et piimabuffee voolab ojadena mistõttu hakkas poiss hirmkiirelt kaalu koguma ja on kõikide arstitädide sõnul elu parimas vormis! 😄
Et Nikolas sõi (ja sööb siiani) hästi palju, olin algselt hirmus närvis, et kindlasti tuleb mul piimapais ja veel igasuguseid ebameeldivusi. Reguleerisin ülima täpsusega imetamist, et paisust pääseda ja olgu öeldud, et kuigi paisust ma pääsesin, ei olnud ma kohe üldse valmis selleks, et meie pisike Niko ei saanud ju kõhus päris lõpuni valmis küpseda ja seetõttu on tema seedimine pisut nõrgem kui ehk aegsetel lastel. Seetõttu sisenes meie igapäevaellu vaid mõned päevad peale koju naasmist üks hirmus nähtus - gaasid. Ohsajuudas kui kahju on beebikest vaevlemas näha. Sel hetkel saabub arusaam, et oled temaga üleval kasvõi ööpäev läbi ja kannatad ära igasuguse piimapaisu, peaasi, et tema ei peaks vaevlema.
Kui algselt oli meie beebike hästi vaikne, tuli välja, et ta on nö. säästureziimil, sest oli üksjagu enneaegne. Mõni nädal on möödunud ja Nikolas on häälepaelad valla lasknud 😅 Õnneks ei ole tema gaasivalud nii hullud (ptüi ptüi ptüi), et ta nende käes kõvahäälselt vaevleks aga tundideviisi punnitamist on talle tuttav küll.
Leevendamiseks olen ilmselt läbi lugenud ööhämaruses üleval olles terve interneti ja kasutusele võtnud abiväed alates kõhumassaazist ja võimlemisest kuni gaasirohtude ja kõhuõlideni. Ühesõnaga kõik mis võimalik, proovin ära. Pärisin ka arstilt nõu, et kas D-vitamiini vahetamine ja gaasirohud ja oma toitumise jälgimine saavad midagi beebi jaoks ära teha aga sain kahjuks vastuseks, et gaasid on beebide arengus nii tavaline nähtus, et pakutud leevendused on pigem platseeboks vanematele. Mis seals ikka, eks ootame ja aitame teda nii kuis oskame. 💙

Oeh, olgugi, et tänane öö möödus minul jällegi üsna unetult, läheb see üsna kiirelt hommikutundidel meelest, sest mõnglike on juba pikemalt ärkvel ja see aeg on lihtsalt nii hinnaline. Ta on juba äärmiselt uudishimulik ja kui gaasid ei vaeva, nii mõnusalt rahulik ja lihtsalt tõeline nunnuke. See on müstiline kuidas oma beebi krooksud ja puuksud on justkui maailma õnnistus ja toovad vaid naeratuse näole. Mähkmevahetus ja õhtune vannitamine on juba nii tavaliseks saanud ja tundub, et lõpuks hakkab saabuma rutiin, noh, nii palju kui seda vaid kahenädalasega kujundada on võimalik.

Sain nüüd oma mured teile südamelt ära kurta ja jätkan pajatustega sellest, et meie beebi on lihtsalt maailma nunnum ja kuidas meie perekond on tänaseks päevaks täiesti loogiline...
Oleme Nikoga juba üsna mitu korda mõnetunnistel jalutuskäikudel käinud ja selle eest saan tänada ainult ilmataati, et ta meid nii imeliste suveilmadega vastu oktoobrit kostitada otsustas. Vankrisõidud meeldivad Nikole väga, sama ei saaks aga öelda riietamise kohta, mis tekitab talle ilmselt tunde, et vanemad on peast lolliks läinud ja millegipärast teda nendesse imelikesse materjalidesse toppida üritavad. 😄
Aaa eriti tore lugu oli meil ka vaid mõnepäevase Nikoga koduseinte vahel kui boiler otsustas saba anda... Saate aru jah, sooja vett meil lihtsalt ei olnud. Olin niigi üliemotsionaalne ja kurnatud ja siis veel selline laks. Õnneks leidsime mõne päevaga sobiva asendusboileri ja tuldi paigaldati see siia ka kärmelt ära. Huhh, soe vesi on ikka soe vesi ma ütlen teile - hinnake seda kuniks teda on! 😄
Samal ajal kui boilerimees siin kopsis ja klopsis, võtsin mina südame rindu ja tegin Nikoga esimese pikema jalutuskäigu puhta üksipäi, et end pisut saabuva uue reaalsusega harjutada, kui Nils järgmisest nädalast tööle naaseb. Ei olnud üldse nii hirmus kui ma kartsin. 😅 Ainuke asi, mis mind veel pisut tagasi hoiab on õmblused, mille paranemist kärsitult ootan. Kindlasti huvitab teid ka see naiste kõige põletavam küsimus - kaal. Raseduse alguses oli mu kaalunumber 60kg ja sünnitama läksin numbriga 72kg. Haiglast koju saabusin 8kg võrra kergemana ja vaid mõne päevaga jäi kaal pidama imetades stabiilselt 61-62kg vahele. Seega võiks öelda, et täitsa tiptop tulemus. 😃 Olen tõesti endale tänulik, et raseduse ajal aktiivne olin, sest ausaltöeldes oli sünnitus nii kurnav protsess, et seda lihasvalu mis sealt tulla võib, ei taha kohe üldse ettekujutada. Tunnen, et keha jaksab meie pisipoisiga ka pisut rohkem mürgeldada ja ainuke koht mis mul ehk suurema pinge alla kannatab, on ülaselg, sest beebi kussutamist ja imetamist istuvas asendis on ööpäeva jooksul ikka päris palju.

Nüüd siis jõuamegi kolmanda etapi juurde, milleks on beebiga kahekesi koju jäämine. Õnneks on meie heaoluühiskonnas kord juba ettenähtud nii, et alguses saab kätt harjutada kolmekesi ja siis õige vaikselt peaks hakkama üle minema kahekesi toimetamise peale. Nilsist on meile tõesti kodus korralikult abi olnud, kasvõi söögitegemise või mähkuvahetamise näol aga eks Niko jaoks on praeguses staadiumis kõige olulisem ikkagi ema kehasoojus ja võimalikult palju minuga koos olemine. Minule tekitab see muidugi ainult heameelt, aga et isaroll ka Nikole varakult kinnistuks, võib mõnglikest üsna tihti siiski papsi kõhu pealt chillimas leida. Niko lemmik tuduasend on justnimelt kõhu peal.

Mul on hea meel, et jõudsin lõpuks läpaka avada ja oma südamelt kõik rõõmu ja mured ära puistada. Tundsin, et seda on lihtsalt vaja teha. On vaja endast välja kirjutada, et elu beebiga ei võrdu automaatselt idülliga vaid suure tõenäosusega põhjustab uus elukorraldus meeletus koguses emotsioone ja segadust, millega lihtsalt tuleb tegeleda. Kindlasti ei tohiks oma murekoorma alla settima jääda vaid pigem see kärmelt lahendada ja asuda enda jaoks sobiva rutiini kujundamise kallale. Aitäh kõikidele armsatele inimestele, kes meid värkske mõnglikese saabumise puhul õnnitlenud, kinkide ja lilledega kostitanud on, hindame seda väga! 😊 Nüüd aga suundun oma pisikest Nikot musidega ülevalama ja lihtsalt imetlema. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!