Täna, täpselt viis kuud hiljem, oleme minu meelest vanemdamises juba vähemalt esimese astme taseme saavutanud ja täitsa tublid ka veel pealekauba. Veedame oma päevi kõige lahedama väikese marakratiga, kes iga päev muudkui osavamaks ja targemaks muutub. Mu elus pole ealeski olnud ühtegi viie kuu pikkust perioodi, mis nii-ii-ii kiirelt mööda oleks lennanud. Siinkohal oleks nüüd melanhoolselt paslik öelda, et küll see väike inimene ja aeg kaovad kiirelt käest, aga tegelikult mulle meeldib. Mulle meeldib see kooskasvamise ja arenemise protsess. Algus oli minu jaoks lihtsalt ootamatult keeruline ja on maailma parim tunne tõdeda, et olen praeguseks täiesti uue lehe pööranud. Vanemaks olemises täitsa enesekindel, teades oma kohta ja eesmärki. Väike inimene vormib end meie silme all, meie abiga, aina ägedamaks ja see teeb igapäevase elu nii kuratlikult lõbusaks ja nauditavaks.
Mulle tundub, et neljas elukuu oli karupojakese jaoks üks tõeline arenguline murdepunkt. Esiti hakkas ta hoogsalt end küljelt küljele keerama, seejärel tegi edusamme roomamise suunas, tegeleb nüüd juba mänguasjadega nagu vana proff - andes neid käest kätte ja ise enda lähedusest kokku krabades, tahab end muudkui istuli upitada, ütleb entusiastlikult ämm-mämm-memm ja on üldse üks rõõmus ja rõõsa lapsuke. Üle kõige armastab ta aga emme kõhul istuda ja kõvahäälselt kõkutada kui emps kõditab. No on ikka üks vahva poiss.
Praeguseks on täiesti sulaselge, et päevane unegraafik on karupoja jaoks hästi oluline. Et see on juba üsna pikalt olnud ühesugune, kolmest unest koosnev, ei tohi me mingil juhul graafiku jälgimisega mööda panna. Mingi hetk, kui ta oma käekesi juba piisavalt kaua teadvustanud ja tundma õppinud oli, hakkas ta une saabumisel nii äraütlemata nunnult silmi hõõruma. Nagu väike hiireke. Une saabumisest teavitab ta meid muidugi ka paraja jörina ja kõrgete kiljuvate nootidega, mille üle naabrid kindlasti hästi õnnelikud on.
Kuigi päevauned on pojakesel mõnusad ja üsnagi pikad, siis ööd on meil kogu viie kuuse perioodi jooksul ühed parajad peavalud olnud.
Kõige õndsam periood oli seal kuskil kolmanda kuu paiku, kui pojake umbes kuu ilusti öösiti vaid oma voodis tudis ja kolm korda söömiseks ärkas. Kirusin juba siis, et oi-oi-oi no miks on vaja kolm korda ärgata. Pffft...
Nüüd on olukord aga selline, et ärgatakse meie majapidamises vähemalt viis-kuus korda öö jooksul. Nii paljude ärkamistega ma lihtsalt puht füüsiliselt ei ole suuteline igaks korraks end püsti ajama ja peale toitmist pojakest tema enda voodisse tagasi asetama. See tähendab aga seda, et kerin ta endale lihtsalt külje alla ja magan edasi. Saavutades sedasi üsna piinavad selja- ja kaelavalud, millega võitlemiseks nüüd pisut aega olen püüdnud kodus päeval trenni tehes leevendust leida. Et oma haiged kondid pojakese päevaune ajal laiaks lamaskleda tahaksin, selles pole küsimustki. Küll aga tundub, et pisikene pingutus trenni näol aitab seljavaludega toime tulla küll.
Võibolla lihtsalt üleüldine trennist tulenev lihasvalu aitab seljavalu peita... oh well...midagigi 😅
Plaanime nüüd õigepea pojakese toidulauda ka püreedega rikastama hakata, ehk aitab see pisut ööune pikenemisele kaasa. Et on nagu kõht rohkem täis või nii... eks ole näha. Usin emake on sügavkülma hunniku kõrvitsapüreed külmutanud, oleks nüüd kena kui see ka pojakesele meeldiks ja saaksime selle ka kenasti ära kasutada.
Kui te nüüd näiteks mõtlete, et miks küll ühel beebil nii väga mingist unegraafikust vaja kinni pidada on siis meie eilne päev oli lausa ideaalne näide. Et peale hommikust ärkamist läks graafik kuidagi kogemata üsna kärmelt sassi, oli sõber üleväsimus kohe külas. Ise nad ju juba ammu uinuda ei mõista ja vajavad ikka vanemate abi, et unedemaale õigel ajal kohale jõuda. Et esimene uni nihkus liiga palju edasi, oli uinumine üks tõeline peavalu. Pojake nuttis nii ennastunustavalt ja vihaselt jalgade ja kätega vehkides, end vibusse visates ja tissist keeldudes nagu väike hullumeelne. Pikad ponnistused olid siiski võidukad ja peale pooleteist tunnist nutumaratoni saabus lõpuks väsimus, mis jalust niitis. See tähendas aga seda, et esimene uni sai ka üleväsimuse tõttu liiga pikk.
Igapäevane pikk lõunauni, mille pojake teeb alati rõdul, saabus rahumeelselt, sest vankris uinub ta kärmelt. Ärkas sellest aga hiiglama hilja ja ajas oma graafiku jälle totaalselt uppi.
Et viie kuused üle kahe tunni efektiivselt üleval ei kipu olema, on nad vaja kahe tunni möödudes siiski magama suunata. Mõtlesime siis, et aeg on küll hiline, aga proovime selle kolmanda une siiski enne ööund ära teha ja ehk on rahu majas. Vale! Järgnes kolm tundi hüsteerilist ja maailma peale vihast üleväsinud lapse nuttu, kes oli päevasündmustest niivõrd segaduses. See oli jube, ausalt.
Lõpuks üheksast saime pojakese magama, kolmekümneks minutiks. Ilmselt oli see päev tema jaoks nii keeruline, et rahulik uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Järgnes taaskord tunnine ülevalolek ja nutuga magamaminek. Olin juba tänase päeva osas hirmul, et äkki on nüüd käes mingi uus faas ja nii jääbki. Õnneks läks kõik täna plaanipäraselt, uned toimusid õigetel aegadel ja rahumeelselt. Pojake oli rõõmurull nagu tavaliselt.
Tegemist on ühest küljes tõelise emmetibuga, kes muudkui süles elaks ja kaissu poeks. Teisest küljest on pojake aga tõeline hurmur, kes kõik mu sõbrannad kergekäeliselt ära võlub ja kõikide inimestega rõõmsalt lepib. Ega see võõrastamise aeg vist enam kaugel ole ka? Ega ma eriti hästi kursis pole, et mis kus ja millal.
Selline see meie elu siin ühe mõnusa 5-kuusega on. Kuigi hetkel veedame päevi kõvasti Kiwiga aurutades ja muudkui tsirkuseloomade kombel poissi lõbustades nina puhastades, võib öelda, et tegelikult on ikka hästi vahva. Mida me küll enne tegime? Üldse ei mäleta.
Tõepoolest, lapsed on elu õied.
